Lätlastel tasub kakelda miljardiprojekti pärast

Metsäliitto, Södra Cell AB ja Läti valitsus andsid ühisfirma asutamisega täiskäigu projektile, mille eesmärk on ehitada Lätti umbes miljard dollarit maksev tselluloositehas. Ehkki ka parimal juhul hakkab tehas tööle alles aastal 2005, annab see siiski märku Skandinaavia kahe juhtiva tselluloosi- ja paberihiiglase tõsisest huvist Balti piirkonna vastu.

Tasuvusuuringu järel hakatakse koostama üksikasjalikke ettepanekuid tselluloositehase projekti elluviimiseks. Iga osapool rahastab uuringut 230 000 dollariga, mis on küll peenraha suurtootjate jaoks, kes kulutavad arendustegevusele miljoneid dollareid, kuid mitte Läti riigi jaoks.

Praegu käib info kogumine ja töötlemine ning keegi ei taga, et langetatakse otsus ehitada tehas Lätti.

Maailmapraktikast võib tuua palju näiteid läbikukkunud suurprojektidest, millele eelnesid põhjalikud eeluuringud. Äsja teatas näiteks BMW, mis aastaid tagasi kulutas hulga raha uurimaks Suurbritannia autotehase Rover omandamise tasuvust, et müüb kahjumis oleva autotootja maha. Paraku on nii, et mida kiiremini areneb maailm, seda raskem on ennustada, mis juhtub 5-6 aasta pärast.

Ka Läti projekti eeluuringutele eraldatud raha suurus pole garantii projekti teostumisele. Keegi ei saa praegu kinnitada, et Balti riikidest ehitatakse tselluloositehas just Lätti. Lätis toimuv avalik arutelu jätab aga mulje, et tehase ehitamine sinna on enam kui kindel. Vaidlus on taandunud sellele, kas 600 000tonnise aastavõimsusega tehas on kasulik peamiselt Lätile (suurendaks SKTd 3% võrra) või toob kasu ainult välisinvestoritele.

Projekti rahastamiseks on mitu võimalust. Kuna Läti riigil puudub raha selle toetamiseks, jääb riigi panuseks riigimetsa varude tagamine tehasele. Mõne hinnangu järgi peaks vajamineva puidu hulk moodustama kolmandiku Läti puiduressursist, mille suuruseks hinnatakse 1,4 miljonit hektarit. Võib juhtuda, et sellestki jääb väheks, kui tehase võimsust õnnestub tulevikus suurendada. Teisisõnu hakkaks tselluloositehas oluliselt mõjutama nii Läti kui Eesti ja Leedu, samuti Venemaa ja Valgevene paberipuiduturgu.

Uus tehas kasutaks ära ka kogu praegu eksporditava paberipuidu ning selle jäätmed, mida praegu tarvitatakse näiteks soojatootmises.

Sõltumata uue tehase asukohast, hakkab ta oluliselt mõjutama selle piirkonna hinnataset. Praegu on asukohaks valitud Jekabpils, kuhu saab raudteed pidi importida tooret Venemaalt ja Valgevenest, juhul kui Läti paberipuit osutub liiga kalliks.

Projekti vastaste põhiargumendiks on oht, et tselluloositehas omandab väga suure mõjuvõimu Läti majanduse üle.

Samuti kaheldakse lubatud eeliste paikapidavuses, sest sellise suurettevõtte tulumaksuvabastuse tingimustes täieneks riigi rahakott üksnes sotsiaalmaksu arvel.

Olulised on keskkonnaküsimused, sest metsa langetamisest paberi müügini on just tselluloosi tootmine kõige keskkonnakahjulikum etapp. Eeluuringus siiski rõhutati, et tehas hakkab täitma rangeid keskkonnakaitsenõudeid.

Lätlaste rahvuslikku uhkust puudutas uudis sellest, et Eesti valitsus on alustanud jõupingutusi samalaadse projekti saamiseks Eestisse, lisaks lobi ELi riikides, mis on samuti huvitatud miljardiprojektist ja valmis seda toetama.

Skeptikud rõhutavad veel, et Leedu suurprojekt Butinge naftaterminal on toonud Leedu riigile rohkem kahju kui kasu. Nii et mitte kõik lätlased ei kurvasta, kui tselluloositehas otsustatakse ehitada Eestisse. Teisalt oleks tehase rajamine positiivne signaal välisinvestoritele. Miljardiprojekt on nagu garantii, et Lätti saab teha väga suuri investeeringuid, mille tasuvusaeg võib olla kümneid aastaid.

Vaatamata kahtlustele, mida tekitab tselluloositehase projekti majanduslik kasu, on see midagi sellist, mille pärast tasub kakelda.

Autor: Juris Kaza