Ei astmepalkadele avalikus sektoris

Reformilembene Eesti Vabariik on ette võtnud rohkem, kui suudab ära teha ? ühtaegu toimetatakse maa-, haldus-, haridus-, muuseumi- ja pagan teab mis reformidega.

Tähtsaim ja ulatuslikum, haldusreform, kipub ummikusse jooksma. Mis siis toimub? Reformi teevad justiits-, sise- ja rahandusministeerium, Sarneti ja regionaalministri büroo. Igaüks neist näksib mingi tüki kallal ja sellist kohta pole, kuhu otsad kokku jookseks. Projektil puudub juht, ükski erakond pole toimuva eest enesele vastutust võtnud.

Esialgsetest ajagraafikutest ja reformi kõikehõlmavusest on hakatud sammhaaval taganema. Kogu senine reform käib üheainsa poliitilise otsuse valguses, milleks on tõdemus, et kahetasandilist omavalitsust ei tule. Tegu pole seejuures ei millegi uuega: maaomavalitsuste likvideerimisest kirjutati ju-ba 1933. a raamatuid, teine katse lõpetati 1993.

Poliitiliste otsuste ehk kolmikliidu üksmeele puudumine on peale reformi olematu koordineerimise tema kinnijooksmise põhipõhjus. Seetõttu pean vajalikuks teha konkureeriva ettepaneku riigi haldussuutlikkuse parandamiseks ? kaotada avalikus sektoris astmepalkade ja kõikvõimalike lisatasude keerukas süsteem. Mida me sellega saavutame?

Paljugi: väheneb oluliselt avaliku sektori töötajate arv ja tõuseb kvaliteet, mis kergitab asjaajamise taset; tekib ühtne tööjõuturg senise kahestunud avaliku ja erasektori turu asemel; erilise vaevata võib üle võtta erasektori kogemused tulemusjuhtimise vallas ja täita sellega ammune unistus, astudes esimese sammu avaliku sektori üleminekuks tulemusjuhtimisele; tekitame olukorra, kus tippjuhi vabadused suurenevad, mis annab aluse vastutuskoorma tõstmiseks.

Võimalus konkureerida vabalt tööjõuturul toob avalikus sektoris kindlasti kaasa massilise kaadrivahetuse. Sellega kaasnevad struktuurimuudatused, tõuseb infotehnoloogia roll, iga liigutust püütakse teha võimalikult ratsionaalselt ja mis kõige tähtsam, ametnik hakkab mõtlema parema töökorralduse peale ? tahab ta ju suuta enamat, teades, et edukus kajastub ka rahakotis.

Loomulikult eeldab ettepaneku elluviimine usaldust tippjuhtide vastu. See tähendab sovjetlikust kahtlustamismaaniast loobumist ja ehk ka kaadripuhastust. Ilmselt on õigem vabastada töölt riigiametnik, keda ei usaldata, kui ülal pidada keerukat bürokraatiat tema vabaduste piiramiseks.

Palgakorralduse muutmine eeldab poliitikutelt vaid üht otsust, tulemusi annaks see lühema aja jooksul ja aitaks tõsta haldussuutlikkust. Töö avalikus sektoris on nagu iga teine töö, palgapoliitika loksuks paika lähtuvalt tööjõuturust. Pole mingit põhjust alavääristada ametnikku ega tunda hirmu, kui mõni avaliku sektori töötaja korralikku palka saab.