Metsavargusi ei tasu üle dramatiseerida

ÄPs 30.03 ilmunud artikli ?Metsavarguste suur kasv? väited baseeruvad valedel algandmetel. Väide, et varem oli ühe töötaja kontrolli all 1166 ha metsa ning nüüd 43 750 ha, on vale kahel põhjusel. Metsamaa pindala Eestis ei ole 3,5 miljonit ha, vaid ca 2 miljonit ha. Teiseks on artiklis loetud tänaste metsavalvajate arvuks 70?80 inimest, ehkki ainuüksi riigimetskondades töötab ja teostab omanikuvalvet ligi 1700 inimest.

Kui 1996. a hakati riigimetsa majandamist ümber korraldama, kaotati metsavahi ametikoht. Metsavahtidena töötasid peamiselt metsatöölised, kes metsavahi ?õlakute? eest teenisid 1000 kr lisatasu. Pärast reformi lisatasu selline maksmine lõpetati, inimeste tööülesandeid täpsustati ja palka hakati maksma töömahu ja -tulemuste järgi. Muudatus peaks turumajanduse kontekstis olema mõistetav ning ei anna alust väita, et metsavahi töö oleks kuskile kadunud.

Üldise statistika järgi on kuritegevus Eestis pidevalt kasvanud (nt võrreldes 1998. aastaga 12,7). Oleks naiivne vaadelda metsandussektorit muust ühiskonnast eraldi. Seepärast pole alust järeldada, et metsavarguste kasv on põhjuslikus seoses just metsavahi institutsiooni kaotamisega. Tegelikult on metsaõigusnormide rikkumine isegi vähenenud: 1999. a oli rikkumisi 21 vähem kui aasta varem (mahuliselt 12).

Samas on metsavargused olemas ja see on mõistagi probleem. Võitluses kuritegevusega tuleb sõnastada prioriteedid. Mis on riigile tähtsam, kas 50 000 tm varastatud puitu, 200 tapetut või 7588 korterivargust?

Kui kuulutada prioriteetseks võitlus metsavargustega, võttes aluseks ÄP artiklis esitatud statistika, kus iga 1200 ha suurust metsatükki valvab professionaalne valvur, tähendab see ca 1660 turvameest. Keskmine palk 3000 kr ning ööpäevaringne (3 vahetust) valve ja aastas kulub metsavalveks minimaalselt 240 mln kr. See on ligi 50 kogu metsakasvatuse kuludest!

Võib mõelda ka teisiti. Eestis on vähemalt 4,5 mld puud. Aastas sõidab teedel 250 000 puidukoormat. Puiduvahendamisega tegeleb ca 300 firmat. Ning kümmekond sadamat, kust puit Eestist välja läheb.

Kuhu ses ahelas keskendada kontroll ja mis mehhanisme kasutada? Minna metsa ja valvata miljardeid puid? Ehk on kasulikum investeerida politsei ja kohtusüsteemi täiustamisse, riiklike infosüsteemide arendamisse, kiiresse maareformi lõpetamisse (tegeliku omanikuta vara on varga suurim maiuspala)?

Oleks tore, kui riik maksaks kinni eraomanikele kuuluvate korterite ja büroode valve, kuid kahjuks ta seda ei tee. Ühiskond püüab oma korrakaitsestruktuuridega hoida kuritegevust teatud piires, kahjud maksab üldjuhul kinni vara omanik (või kindlustus).

Ressursside piiratuse tõttu peab ühiskond otsustama, mis on prioriteetne, millised kahjud on kodanikele suurimad. Seepärast pole Eestis otsustatud kulutada maksumaksja raha riikliku valveteenuse loomiseks erametsades. Eraomanik peab omandi säilimise ja seisukorra eest ise seisma.

Metsavarguste tõkestamiseks on kohapealsest valvest efektiivsemaid lahendusi. Algust on tehtud puidu päritolu sertifitseerimisega ? puitu, mille ausat päritolu ei tõesta vastav tunnistus, on raskem müüa. Oluline on erametsaomanike ühistegevus ? Eestis on ju ligi 100 000 metsaomanikku.

Tõhusa kontrollimehhanismi huvides on ka metsaturundussüsteem, mis soosiks võimalikult lühikesi vahendusahelaid. Seda võib juba kohata nt riigimetsade puhul, kus loobutakse kasvava metsa kui vahendajatele atraktiivseima toote müügist ja keskendutakse ülestöötatud metsamaterjali müügile otse töötlejale.

Ka kaasaegne metsatehnika pakub palju turvalahendusi, alustades spetsiaalsetest markeerimisvärvidest ja lõpetades turvaandurite ja seiravate turvamajakatega. Küsimus on mõistagi nende hinnas ja toimimise tõhususes.

Töötagu riigimetskondades metsavahid või metsnikud, riigi ülesanne ei ole erametsa kui eraomandi valve. Võitluses metsavargustega ei saa omaette eesmärk olla metsavahi ametikoht ega varguste 100 tõkestamine, vaid majanduslikult põhjendatud meetmed.

Metsavarguste (ei tasu segi ajada ebaseadusliku metsaraiega, mis hõlmab ka valesti korraldatud raieid) tõkestamiseks on võimalusi üksjagu. Samas ei tasuks metsavargusi, arvestades nende osakaalu kogu raiemahus, üle dramatiseerida. Nt varastati 1999. a riigimetsast 6990 tm puitu ja 12 675 tm kasvavat metsa, mis on vaid 0,7 riigimetsade aastasest müügimahust.