Maailma väikseima maasturiga metsa minnes on ainus mõte sealt omal jõul tagasi tulla, proovisõitjad on meelestatud esimese suurema mülka ees otsa ringi keerama. Kuid võta näpust ? mida sügavamaks ja hirmuäratavamaks mülkad muutuvad, seda enamaks näib masin olevat võimeline.
Aegviidu polügooni ikka veel lumisel ja porisel metsateel on keegi sisse sõitnud ligi poole meetri sügavused rööpad ja pea iga paarisaja meetri tagant võib leida jälgi, mis viitavad tõsisele võitlusele loodusjõududega. Ehkki ilm on proovisõidu päeval kõike muud kui maasturisõbralik (vihmajärgne pori ja paks sulalumi), ei teki Jimnyga hetkekski tunnet, et siia me jääme.
Vaid veidi enam kui ühetonnise tühimassiga minimaastur ei jäta mõnes kohas jälgegi maha, rääkimata läbivajumisest. Rataste vahe on tal küll umbes ühe rehvi jagu kitsam kui tippmaasturitel, kuid mass seevastu kuni poole väiksem. Kui Jimnyle panna katusele veel teine samasugune, siis vaevalt temagi suudaks nii hõlpsalt aukudest läbi ronida. Igatahes on neljaastmelise automaatkasti ja aeglustiga proovisõiduauto maastikul üle ootuste tegus. Lisaks kubiseb auto lisadest, alates kliimaseadmest, lõpetades nikeldatud peeglite ja siniste salongiliistudega. Samuti ei nurise vähemalt eesistujad arvatava ruumikitsikuse üle.
Maanteel on Jimnyga mõistagi lugu teine. 2250millimeetrine telgede vahe ja maasturile kohane jäik vedrustus ei luba nautida just kõige luksuslikumat sõitu ning kiiruse 100 km tunnis juures raputab auto lapitud asfaldil päris mehemoodi. Kuid arvestades vaid 3,63meetrist pikkust (ilma tagavararattata isegi lühem kui Toyota Yaris), pole ta kaugelt selline ?kits?, nagu arvata võis. Seda osalt küll tänu poolpehmetele kummidele, kuid igatahes olid proovisõitjad valmis märksa hullemaks katsumuseks.
Sooritusvõimelt on Jimny igati oma väiksuse vääriline. Linnas foori tagant vurab automaatkäigukastiga auto päris kärmelt minema, kuid edasi tuleb juba kannatust varuda. Nullist sajani kiirendamisel kujuneb eriti vaevaliseks lõppstaadium ning 80-lt 100-ni jõudmist tuleb oodata üksjagu sekundeid. Täislastis auto 19,5sekundiline kiirendus on nõudlikumale sõitjale mõistagi veidi kehv tulemus. Samuti ei tõuse kiiruseosuti mitte üks kriips üle tehnilistes andmetes lubatud 135 km/h, kuid kapoti all surisevalt 1,3-liitriselt Baleno bensiinimootorilt oleks ka patt enamat nõuda.
Üllatada suudab Jimny aga veel. Väikese auto veelgi väiksem aku on linnas parktulede põlema unustamise järel juba tunni pärast nii tühi, et masin keeldub käivitumast. Automaatkäigukast sunnib loobuma ka mõttest auto lihtsalt käima joosta ning jääb üle ainus võimalus ?traksid? peale panna.
Krokodillijuhtmetega abiline saabub ruttu, kuid rõõm on üürike: nii piinlik kui see ka pole, ei suuda keegi leida kapoti avamise kangi! Pärast kümme minutit kestvat otsimist õnnestub lõpuks pihku saada kapoti alt salongi tulev tross ja mööda seda edasi minnes jõuame kindalaekasse. ?No sealt küll poleks osanud otsida,? tunnistavad kõik otsingute juures viibinud ?spetsialistid?, kes ei suuda meenutada ühtegi teist autot, mille kapotiavaja nii veidra koha peal oleks.
Seotud lood
Kulla hind tõusis kolmandas kvartalis viimase kaheksa aasta kiireimas tempos, jõudes septembris ka värskete rekorditeni. Kas praeguses tõusutsüklis on kullal veel ruumi kallineda ja mis saab edasi järgnevatel aastatel?
Viimased uudised
Ülevaade tuumaheidutusest geopoliitiliste muutuste ajastul
Tesla ostuga võiks oodata
Hetkel kuum
Tagasi Äripäeva esilehele