Riik vajab oma raudteed

Valitsuse erastamisprogramm näeb ette Eesti Raudtee erastamise, kusjuures Erastamisagentuurile on antud korraldus erastada Eesti Raudtee enamusaktsiad strateegilisele investorile 2000. aasta jooksul. See on poliitiline otsus.

Eesti Raudtee pole enam see ettevõte mis viis aastat tagasi. Oluliselt kaasajastatuna on raudteest kujunenud infrastruktuuri põhilisemaid ettevõtteid riigis. Eesti Raudtee otsesel osavõtul formeerub kuni 20 SKPst. Suur osa sellest laekub transiitvedudest. Peamise transiidikoridori, Tallinn-Narva raudtee rekonstrueerimiseks koostati 1997. aastal projekt (625,2 mln krooni), millest 1998. aasta lõpuks oli täidetud 70,6.

Kui 1995. aastal oli Eesti Raudtee kasum 2,38 mln, siis 1998. aastaks tõusis see 44,4 ja 1999. aastaks 100 mln kroonini. Järsult on suurenenud kaubavedude maht: 1997. aastal oli see 28,8 mln tonni, 1998. aastal 31,6 ja 1999. aastal 37,03 mln tonni. Spetsialistide hinnangul on see parim näitaja Euroopas.

Kas Eesti Raudtee erastamine on majanduslikult põhjendatud? Poliitilist otsust põhjendatakse vajadusega lõpetada vabariigi infrastruktuuri erastamine käesoleval aastal ja leida Eesti Raudteele strateegiline investor. Ainuüksi süvenemine ülaltoodud arvudesse näitab, et raudtee areng on olnud kiire ning kasulik nii riigile kui ka kaupu vedavatele ettevõtetele. Raudtee edasine rekonstrueerimine peaks toimuma nii, et ei kannataks riigi huvid. Strateegiliseks investoriks võiks aga olla riik ise.

Transiit jääb lähemateks aastakümneteks Eesti SKP oluliseks koostisosaks. Euroopa automagistraalid on veokitest ummistunud. Transiit Kesk-Euroopast itta võiks toimuda Taani kaudu ? üle uue silla Rootsi ja sealt Paldiski ning Muuga sadama kaudu edasi piki raudteed.

Hiinas ootab transporti läände kuni miljon konteinerit aastas. Raudteed mööda jõuaksid kaubad Hiinast Eestisse nädalaga, siit edasi kindlustuks liikumine Euroopasse piki ülalnimetatud trassi (lisanduks kaupade logistiline väärindamine). Eesti välisministeeriumil tuleks nimetatud riikidega astuda läbirääkimistesse ühise transiidistrateegia väljatöötamiseks.

Infrastruktuur kujutab endast tervikut. Raudtee sadamateta või vastupidi, on kergesti haavatav süsteem, kui see peaks sattuma erinevate huvidega poolte kätte.

Strateegiline investor on investeeringute saamiseks (näiliselt) oluline argument. Tegelikkuses on erastamislepingu sõlmimise momendiks suur osa Tallinn-Narva transiidikoridorist juba rekonstrueeritud.

Kui ketile raudteed-sadamad lisada kas või osagi energeetikast, oleks võimalik leida investeeringud, määrata riigi infrastruktuuri prioriteedid ja vältida sisekonkurentsi praegu veel riiklikke huve esindavate ettevõtete vahel. Võib olla kindel, et sel juhul Eesti Põlevkivile eraldi raudteeharu rajamine prioriteetide hulka küll ei satuks.

Kui investeeringuist ei peaks jätkuma, tasub kaaluda mitte 66, vaid kuni 33 Eesti Raudtee aktsiate erastamist. Selle 33 võiksid moodustada ka Eestis juba tegutsevad transpordiettevõtted ja osaliselt iga Eesti elanik (nagu see oli Telekomi puhul).

Kuna Telekomi müügist saadud raha on kasutatud eelarveaukude täitmiseks, tuleb raudtee erastamisse suhtuda äärmise ettevaatlikkusega. Vaevalt piisab siin vaid valitsuse korraldusest. Probleem vajab riigikogu otsust või isegi rahvaarutelu.

Raudtee on üks ökoloogilisemaid transpordiliike.

Ükski meie lähematest naaberriikidest pole raudteid erastanud. Soome aga kontsentreerib kõik strateegilised tegevusalad riigi kätte.

Rahvusliku Arengu ja Koostöö Instituudi teadusnõukogu on pikema aja jooksul käsitlenud Eesti sotsiaalmajandusliku arengu sõlmküsimusi: energeetikat, transporti ja transiiti maaelu ja põllumajandust riigi strateegilisi ressursse (maavarad, sadamad jm), säästvat arengut ja tuleviku ainuvõimalikku arengumudelit, julgeolekut.

Seetõttu on meie teadlaskollektiiv seisukohal, et Eesti arengutähtsaid probleeme ja nende lahendamise võimalusi tuleb vaadelda järjepidevalt, põhjendatud lahendusi pakkudes. Ning kaasata arutelusse võimalikult erinevaid osapooli, samuti üldsust ? et sel moel vähendada vastuolusid ja saavutada osalisigi kokkuleppeid. See on Eesti praeguse arenguperioodi oluline ja kiireloomuline ülesanne.

Arnold Rüütel on Rahvusliku Arengu ja Koostöö Instituudi direktor.