Kaotame astmepalga kui tööjõuturu igandi

Valitsus peab ametnike 35 palgaastet õigustatult liiga paljuks ja teeb ettepaneku tõmmata palgaastmed kokku 9?11-le. See on suur edasiminek seni stagneerunud valdkonnas.

Väärt mõtetest hoolimata teeb Äripäev ettepaneku radikaalseks palgareformiks: avada täielikult avalik sektor tööjõuturule, kaotada kõik astmepalgad ja ühtlasi vähendada ametnike arvu.

Niikaua kuni astmepalgad säilivad, ei muutu ametnike tasustamine oluliselt läbipaistvamaks. Näiteks keskpanga asepresident ei läheks astmepalga poolest nirule valitsusnõuniku kohale muidu, kui ei saaks hüvesid muudmoodi. Miks peaks reanimeerima ajast ja arust palgaastmestikku, kasutama lisapalkade ja preemiate käänulisi kõrvalteid, mängima lihtsalt pimesikku? Kui on tegu ikka väärt mehega, pole patt talle head palka maksta ja see ka avalikult välja öelda.

Suurim võit seisnebki tööjõuturu korrastumises. Meie ettepanekut toetab asjaolu, et tööjõuturg on avatud ühiskonnas oma olemuselt ühtne. Pole kastisüsteemi surutud eluaegseid ametnikke; on inimesed, kes otsivad riigitöös ehk suuremat stabiilsust. Ettepanek ei välista sotsiaalseid garantiisid avaliku sektori töötajatele ? kui garantiid on olemas, on palk sedavõrd väiksem võrreldes muutustele kiiremini reageeriva erasektoriga.

Mille vastu tuleb võidelda, on kõveraks väänatud garantiid, nagu uue ametiauto liisimine, piiramatu kõneajaga mobiiltelefon, riigiettevõtete nõukogudesse sokutamine jne. Mis puutub lisatasudesse võõrkeeleoskuse ja teadusliku kraadi eest, siis keel ja kraad võimaldavad kandideerida paremale ja kõrgema palgaga ametikohale, seetõttu topelttasustamist pole vaja.

Vastuargumendid seisnevad nt politseinike, piiri- ja vangivalvurite tööpanuse mittemõõdetavuses. Kuid ka need valdkonnad ei ole ühiskonnas täielikult suletud. Kuidas toimub tööpanuse mõõtmine turvafirmades, milline on sealne palgatase ? see annab ka küsimusele vastuse.

Muretseda pole põhjust õpetajate ja arstide palkade pärast. Neist parimad siirduvad kas Tamjärve või paljudesse teistesse erakoolidesse või siis alustavad erapraksist perearsti ja füüsilisest isikust ettevõtjana.

Ühtne tööjõuturg tingib siingi põhjendatud palgataseme, ja kui munitsipaalkooli direktor tahab mõnda õpetajat kinni hoida, tuleb tal tema palka tõsta.

On oht, et palkade määramisel suureneb liialt kantslerite mõjuvõim, kogu ministeeriumi eelarve makstakse välja palkadena ja ametnikud kullatakse üle. Ometi ei maksa eraettevõtte juht kogu vaba raha palkadeks, ehkki see võimalus oleks, vaid lähtub eelkõige konjunktuurist tööjõuturul. Kuid ministrite ja seaduseandja enda palk on mõttekas siduda Eesti keskmise palgaga.