Ülevõtjad viivad aktsiaseltsi vara

Kaks aastat tagasi suutis rühm inimesi saada kinnisvara omava aktsiaseltsi 51 aktsiate esindajaks. Kokku kutsuti koosolek, valiti uus nõukogu, nimetati üheliikmeline juhatus. Juhatuse liige polnud siiski mingi traditsiooniline tankist, tema ülesanne oli nii tegutseda kui võita tegutsemiseks tarvilik usaldus.

Et aktsiaseltsil oli võlgnevusi, otsustati nende likvideerimiseks ja sedakaudu aktsiaseltsi säilitamiseks kinnisvara müüa. Paari-kolme nädala jooksul jõudis esialgu oluliselt alla hinnatud kinnisvara neljanda ostjani ja õige hinnani.

Võlad maksti ära, aga kinnisvara tegelik väärtus jäi aktsiaseltsil saamata ? see jäi kinnisvara edasi müünud firmadele. Siis pöördusidki petta saanud aktsionärid avaldusega politseisse.

Nimetatud lugu pole oma lõppu leidnud, pole isegi teada, kas asi jõuab kohtuni või mitte. Samal ajal aga tuleb analoogseid juhtumeid juurde. Tõsi, tihti satub juhatusse pintsakus suhtleja asemel tõeline tankist, vähese haridusega, kergesti manipuleeritav inimene, kellel pole vara oma tegude eest vastutamiseks.

Keskkriminaalpolitsei juhi Indrek Tibari sõnul ei huvita ülevõtjaid enamasti firma edasine käekäik, vaid varad. ?Sageli müüakse varasid läbi mitmete offshore-firmade, rakendatakse erinevaid müügiskeeme, et hiljem oleks raske ostjatele jälile jõuda,? kirjeldab Tibar kurjategijate tegutsemist.

Offshore-firmade kasutamine raskendab politsei tegevust asja uurimisel, kuid ka selle vastu on rohtu leitud. Justiitsministeeriumi kaudu saadetakse välisriikidesse õigusabipalveid.

Tõsi, vastuse saamise ajaks võib vara olla müüdud mõne teise saareriigi firmale. ?Seltskond inimesi teeb piisavalt palju kodutööd, et politseil oleks piisavalt raske jälile jõuda,? tõdeb Indrek Tibar.

Vara tagasisaamise võimalust politsei päriselt ei välista, oletatavate süüdlaste käsutuses olevat vara võib süüdlaste selgumisel prokuratuuriga kooskõlastatult arestida.

Tihti polegi ülevõtjate näol tegemist kurjategijatega, ära saab kasutada lünki seadustes. ?Paljud kriminaalasjad ei jõua lahendini, seadused on puudulikud, pole konkreetselt paika pandud, mis mingi asi on,? kirjeldab olukorda kriminaalpolitsei tundmatuks jääda sooviv uurija. ?Politsei teeb ära suure töö, uurib asja kuude, tihti aastate kaupa. Tehakse revisjone, analüüsitakse dokumente. Pärast kõiki suuri töid ja tegemisi selgub, et seaduse järgi pole tegemist kriminaalkoodeksi käsitlemisala, vaid tsiviilsuhtega.?

Just viimast peaksid vara tagasisaamise lootjad eelistama, sest kriminaalpolitsei püüdleb eelkõige süüdlaste leidmise ja nende kohtusse toimetamise poole.

Reeglina läheb kohtu alla nn tankist, ühtegi firmade ülevõtmise koordineerijat ja väljapetetud vara omandajat pole suudetud trellide taha viia. Politsei on siiski lootusrikas, väites, et kui asi ei juhtu aasta-paariga, siis varem või hiljem eksivad nad ikkagi, ja jõutakse nende jälile.

Kavandatavad muudatused seadustes ja suhtumise muutumine nn tankistidesse peaksid vähendama kurjategijate võimalust võtta üle aktsiaseltse ja müüa nende vara.

Aprilli teisel poolel riigikogus taas teisele lugemisele tulev Eesti Väärtpaberite Keskregistri seaduse eelnõu sisaldab ettepanekut kaotada esitajaaktsiad, mis on seni võimaldanud varjata aktsionäri isikut ning toonud kaasa pettusi. Rahandusministeeriumi osakonnajuhataja asetäitja Leelo Liive sõnul fikseeritakse EVKSi rakendussätetes esitajaaktsiate muutmine nimelisteks aktsiateks.

Kuna äriregister ei fikseeri aktsialiike, puudub ülevaade, kui palju on Eestis esitajaaktsiatega ettevõtteid. Samas on omaniku nimele kinnistamata esitajaaktsiad tekitanud kahtlusi poliitikute ning riigiametnike kuulumisest firmaomanike sekka.

Tankistide vastu võitlemisel tekkis uus lootus, kui Tallinna linnakohus tühistas esmakordselt allkirjade võltsimise tõttu äriregistri kande, millega ASi Eriõli juhiks sai variisikuks peetav Kristjan Müürsepp.

Maksuamet töötab veel paarikümne juhtumiga, kus tankistidest direktorite tagant on vaja leida õiged omanikud.

Väiksemate aktsiaseltside tegevus tugineb paljuski aktsionäride usalduslikele suhetele. Siiski on mõned seaduslikud võimalused ootamatuste vältimiseks. Kui aktsiate kontrollpakki (51) omavad aktsionärid sõlmivad juriidiliselt korrektse kokkuleppe, kohustudes vastastikku teatava aja jooksul aktsiaid kolmandatele isikutele mitte müüma, ja näevad sõnamurdjaile ette ka mõjusad leppetrahvid, peaks ülevõtjate taotlused suure tõenäosusega nurjuma.

Suhteliselt passiivselt on Eestis kasutatud äriseadustiku § 330 antud võimalust 1/10 aktsionäridel nõuda üldkoosolekul erikontrolli määramist või veerandi aktsiapaki omanikel nõuda erikontrolli määramist kohtu poolt.

Äriühingute ülevõtmise ohtudega pole kodumaisele kapitalile tugineval Maalehel õnneks tulnud kokku puutuda.