Tulumaksuvabastusest ja laste arvust

Paljulasteliste perede probleemil on kaugelt enam tahke, kui esmapilgul paistab. Kahjuks on meil seda teemat käsitletud vaid poliitilise võitluse relvana, luues eesmärgi huvides paljulapselisest perest koondportree kui sotsiaalabist elavatest hälvikutest. Suurperede põhiprobleem tundubki olevat nendesse ühiskonnas kujundatud negatiivne suhtumine, mida läbimõtlematud majanduspoliitilised otsused paratamatult süvendavad.

Nendest samadest lastest saavad paarikümne aasta pärast riigi maksumaksjad. Kindlasti on oma kodanike maksumaksjateks kasvatamine Eesti riigile parem variant kui võõrtööliste sissetoomine. Seega peaks laste kasvatamine olema riigi poolt tunnustatud kui ?ühiskondlikult kasulik? töö ning seda kõigi lapsevanemate puhul võrdselt. Ei näe põhjust, miks võrdse töö eest peaks makstama edukamale lapsevanemale vähem. N-ö tasustamise seisukohast tuleks palgatööd ning tööd laste kasvatamisel vaadata küll eraldi. Ühe ?tasu? ei tohiks vähendada teisest sõltuvalt. Kõrgem palk ei ole ju kingitus! Selle teenimiseks kuluv aeg ja energia tuleb paljulapselistel vanematel niigi paratamatult lastele pühendatava aja arvel.

Eelöeldu taustal on senine maksustamispoliitika eriti röövellik. Suurem pere vajab suuremat elamispinda ja kulutab rohkem raha söögi ostmiseks, järelikult peavad paljulapselised vanemad ka rohkem teenima.

Kui ülalpeetava abikaasa elatusmiinimumi tohtis pereisa oma maksustatavatest tuludest maha arvata, siis laste puhul sellist võimalust polnud ? st senini on riik maksustamisel suhtunud lastesse kui ?põhjendamatutesse kuludesse?...

Paljulapseliste vanemate seljast mitme naha koorimine on riigi seisukohalt ratsionaalne. Ometi on mul nelja lapse töötava emana valitsuse kava üle siiralt hea meel. Vastupidiselt Äripäeva juhtkirjas toodud arvamusele tõuseb minu enesehinnang teadmisest, et riik tunnustab minu tööd oma laste kasvatamisel võrdselt ainult sotsiaalabist elavate vanemate omaga. Ja ma olen tänulik võimaluse eest laste elujärge omaenda sissetulekute tõstmise kaudu parandada - isegi kui nn põhjendatud kuluks on ainult meie kehvake elatusmiinimum. See on rohkem põhimõtte küsimus.

Äripäevas esitatud põhimõtte ?toetada neid, kes abi vajavad? asemele pakuksin teist: anname suurtele peredele võimaluse end ise toetada. Ehk teisisõnu: maksuvaba tulu sidumist laste arvuga ei tuleks käsitleda täiendavate soodustuste andmisena, tegemist on lihtsalt sammukesega paljulapseliste perede senise põhjendamatu diskrimineerimise vähendamise suunas.