Tallinn saab kanaliseeritud 2012

Kanalisatsiooniprobleemid on tuttavad eelkõige vanemates ning päris uutes eramurajoonides. Mitmes Nõmme piirkonnas, kus kasutatakse veel salvkaeve, ei kõlba vesi enam ammugi joogiks, sest omal ajal rajatud imbkaevudest on reovesi põhjavette jõudnud. Jõukamad ning keskkonnateadlikumad majavaldajad on moraalselt vananenud imbkaevud kogumiskaevude vastu vahetanud, kuid see on ajutine ja kulukas lahendus.

Elan Mähel piirkonnas, kus tsentraalkanalisatsiooni pole. Maja ostes oli seal kogumiskaev ning minu ülesanne on seda iga kuu-paari tagant tühjendada. Üks selline kord maksab sõltuvalt firmast 100?200 krooni. Olen harjunud.

Enamik maju meie piirkonnas on ehitatud 1960ndail ja samuti kogumis- või imbkaevudega. Tsentraalsest kanalisatsioonist pole siiani juttu olnud, kuid kui see tuleb, peaks trassi esialgu linn kinni maksma ja siis tarbijad pikaajalise laenu kujul välja ostma.

Eelkõige tuleks kiiresti välja ehitada kanalisatsioonisüsteem, sest kasutusel olevad imbkaevud reostavad põhjavett. Kanalisatsiooni väljaehitusele tuleks kaasata nii linna kui elanike vahendid ja vajadusel võtta pangalaenu.

Tallinnas on umbes 15 000?20 000 kogumiskaevu, milledest paljud töötavad imbkaevuna. Kõige ohtlikum on selles mõttes olukord Nõmmel ja Mõigus. Mähel ja Meriväljal puhastub reovesi osaliselt kraavides ning voolab edasi merre, kus toimub omakorda puhastumine. See on küll ebameeldiv ja antisanitaarne, keskkonnakaitse seisukohalt aga vähem ohtlik kui põhjavee reostumine.

Reostuse risk on ka Tiskres ja Kakumäel, kuid see elamurajoon on alles väljaehitamisel ning seal saab läbi detailplaneeringu olukorda suunata. Sellises piirkonnas tuleb kanalisatsiooni rajamine saavutada enne hoonestamist.

Süsteemselt tegeldaksegi kogumiskaevudega põhiliselt detailplaneerimise ja majade projektide kooskõlastamise käigus. Detailplaneeringutes püstitatakse reeglina tingimus kanalisatsiooni väljaehitamiseks ja kogumiskaevude likvideerimiseks. Ka üksikprojektid püütakse üldjuhul lahendada kanalisatsiooni kasutades, aga kui ehitatav või rekonstrueeritav maja asub juba vanas asumis, kus kanalisatsioon puudub ning eelvool asub kaugel, saab majavaldaja erandkorras loa rajada endale kogumiskaev kuni kanalisatsiooni rajamiseni. Imbkaevu ehitamise luba ei anta mingil juhul. Ka rekonstrueeritavatel majadel kontrollitakse, kas tegemist ei ole mitte imbkaevuga. Imbkaevu omanikke on keskkonnaametil õigus ka trahvida kümne päevapalga ulatuses.

Kohalikel omavalitsustel on kohustus korraldada veevarustuse ja kanalisatsiooni arendamist, kuid see ei pane neile siiski otsest ehitamise kohustust. Linna praegune poliitika on ühisveevärgi ja ühiskanalisatsiooniettevõtete erastamine.

Kanalisatsiooni väljaehitamise maksab igal juhul kinni lõpptarbija kas teenuse hinnana, liitumistasuna või siis läbi linnaeelarve kohaliku maksuna. Sotsiaalselt arenenumates riikides kasutatakse kohalikku maksu. Antud juhul peavad rikkamad siiski vaesemaid doteerima, kui me ei taha just slummistumist soodustada.

Kogumiskaev on kõigest ajutine lahendus ja tupiktee.

Täna on koostamisel kava Tallinna hoonestatud piirkondade kanaliseerimiseks arvestusega, et kõik piirkonnad saaksid kanaliseeritud hiljemalt aastaks 2012. Käesoleval aastal on alustatud eelvoolude rajamisega Lillekülas ja Nõmmel, eelnevalt on välja ehitatud eelvoolutorustikud Meriväljale ja Kosele.

Linnavalitsuse komisjonis on välja töötamisel uus liitumise eeskiri ning liitumistasude arvestuse alused. Nimetatud dokumendid peaks jõudma volikokku kinnitamisele mais-juunis. Seega on konkreetsetest liitumistasu suurustest täna veel vara rääkida. Seadusest tuleneb põhimõte, et kanalisatsiooni rajamiseks tehtavad kulutused kaetakse liitumistasudest, millega tuleb arvestada ka liitumiseeskirjade koostamisel Tallinnas.

On arutatud ka põhimõtet, et linnavalitsus kompenseeriks enne 1995. aastat ehitatud majadele osaliselt liitumistasu ning vee-ettevõte võiks anda laenu liitumistasu maksmiseks, et soodustada liitumist ühiskanalisatsiooniga.