Digitaalallkiri on käsitsi kirjutatust palju kindlam

Digitaalallkiri muudab märkimisväärselt asjaajamise vormi nii era- kui ka avalik-õiguslikes suhetes. Dokumentide kiire töötlemine, ülikiire edastamine ning kerge otsimine ja arhiveerimine võimaldavad asutustes kokku hoida aega ja raha.

Digitaalallkiri on olemuselt suhteliselt sarnane tavalisele allkirjale. Tuleb loobuda harjumusest, et allkiri peab olema ilmtingimata paberil. Ekslik on arvamus, et digitaalallkiri on tavaline allkiri arvutisse sisestatult. Tingituna digitaalallkirja seadusest, mis jõustub 15. detsembril, saab digitaalallkiri õiguslikult samaväärseks tavalise allkirjaga.

Digitaalallkiri koosneb krüptograafilistest ja organisatsioonilistest vahenditest, mis koos võimaldavad isikut üheselt identifitseerida. Dokumendi digitaalseks allkirjastamiseks on tarvis, et inimesel oleks nn isiklik võti, mis on tema ainuvalduses ning isiklikule võtmele vastav nn avalik võti, mis on avalikust serverist vabalt saadav. Võtmeks nimetatakse bitijada, mida kasutatakse andmete krüpteerimiseks või dekrüpteerimiseks. Asümmeetrilise krüptograafia algoritmide kasutamisel on võimalik isikliku võtmega krüpteeritud teksti dekrüpteerida vaid vastava avaliku võtmega ning vastupidi. See loob olukorra, kus on võimalik tuvastada, kes on dokumendi signeerinud. Selles suhtes on tavaline allkiri oluliselt vähem turvaline, kuna alla kirjutanud isikut tundmata on praktiliselt võimatu olla kindel, et allkiri kuulub just temale.

Digitaalallkirja rakendamiseks on vaja organisatsiooni, mis tagab allkirja kuuluvuse konkreetsele isikule ning kasutatava allkirja kehtivuse. Sellise organisatsioonina tegutsevad sertifitseerimiskeskused. Sertifitseerimiskeskus tuvastab isiku dokumentide alusel ning kontrollib, kas avalikule võtmele vastav salajane võti on isiku valduses. Seejärel antakse isikule välja sertifikaat, mis sisaldab isiku kohta vajalikke andmeid ning tema avalikku võtit. Sertifitseerimisteenuse osutaja peab tagama sertifikaatide avalikkuse, samuti hoolitsema sertifikaadi tühistamise eest juhul, kui isiklik võti on isiku valdusest välja läinud.

Täisväärtusliku dokumendi puhul ei ole oluline ainult allkirja, vaid ka dokumendi signeerimise aja tuvastamine. Selle jaoks kasutatakse sertifitseerimisteenuse osutajale analoogset usaldusväärset ajatempli teenuse osutajat, kes lisab dokumendile aja ning allkirjastab selle oma digitaalallkirjaga, muutes dokumendi signeerimisel aja võltsimise praktiliselt võimatuks.

Digitaalallkirja rakendamisel on mitmeid kasulikke külgi. Kui hoida dokumente elektroonsel kujul, saab neid alati suhteliselt kiiresti töödelda. Peamiseks eeliseks võib pidada dokumentide ülikiiret edastamist, kuna kasutades avalikke andmesidevõrke on võimalik andmeid edastada peaaegu otsekohe. Kasu on seda suurem, mida suuremad on tegelikud vahemaad. Lihtsaks muutub ka dokumentide arhiveerimine ning arhiveeritud dokumentide otsimine, sest kasutada saab otsingumootoreid.

Digitaalallkirja rakendamisel muutub oluliselt hõlpsamaks suhtlemine riigi- ja kohalike omavalitsuste asutuste ning avalik-õiguslike juriidiliste isikutega. Ametlikuks asjaajamiseks ei ole sel juhul vaja enam füüsiliselt kohale minna, mis säästab märkimisväärselt aega. Eriti kasulikuks osutub see maapiirkondade elanike jaoks. Riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused peavad 1. juuniks 2001 olema valmis võimaldama asutuse asjaajamises ka digitaalselt allkirjastatud dokumentide kasutamist. See ei tähenda, et tavalise allkirjaga dokumente ei aktsepteeritaks enam, lihtsalt on lisandunud veel üks võimalus.

Autor: Kaarel Lippus