24 aprill 2000

Euroopa Liitu eurokehvikuks?

1992 võttis Eesti kõrgeima riigivõimu kandja elik rahvas vastu põhiseaduse. Selle § 1 ütleb selgelt: ?Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu?. Tänaseks on võimu teostajad unustanud lisaks esimesele paragrahvile ka kolmanda, mille järgi teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.

Poliitikud on otsustanud, et Eesti peab kuuluma Euroopa Liitu ja tegutsevad selle nimel täie rauaga. Rahva käest pole võimumehed vaevunud midagi küsima. Samas on selge, et eurodirektiivid, kvoodid, normid piiravad meie õigusi ja vabadusi. Äsja suure käraga tehtud rahvaloenduse käigus võinuks viisakuse pärastki pärida meie suhtumist ELi.

Ühelt poolt laulame, et eestlane olla on uhke ja hää, teisalt kipume kohe end kellegi alla heitma ? nõukogude okupatsioonist vabanenuna tõttame ELi, kus euroreeglid-kombed ei kehti liidu liikmetelegi. Vihjan siin Austria demokraatlike valimiste tulemustest alguse saanud skandaalile. Kas ei sekkuta ühe iseseisva riigi siseasjusse? Kes ütleb, et midagi sarnast ei või meiega juhtuda? Kus on siis meie aegumatu ja võõrandamatu iseseisvus ja sõltumatus?

Nii kaugele vaadata polegi vaja. Täna on probleem seegi, kas Brüssel lubab meil hunte ja kopraid küttida või tuleb meil lojuste teelt taanduda.

Kas pole ehk ületsiviliseeritud Euroopa soov näha väikeses Eestis omapärast muuseumi, kus võiks käia metsikut loodust ja paari sajandi tagust elu imetlemas?

Räägime ääri-veeri põhiseaduse ajakohastamisest. Küsimus pole ju vaid presidendi otsevalimises. Tuleb leida tee eurohulluse seadustamiseks. Valitsused on aastaid harrastanud põhiseadusega vastuolus olevat eurotegevust. Läbirääkimised on nagu müsteerium: keegi avab ja sulgeb mingeid teemasid ja paragrahve. Mida läbirääkijad lubavad, milliseid kohustusi meile võetakse? Oleks aus sellest rahvale selgelt teavitada, seda enam, et kõrgeima võimu mandaati meie euroläbirääkijatel pole.

EL pole sama mis Euroopa, kuhu Eesti kuulub nii või teisiti. Kas tulised eurofanaatikud on endalt küsinud, miks peaks EL olema huvitatud Eestist? Meie huvi liidu vastu on üritatud mitmel viisil kirjeldada ? kes räägib turvalisusest, kes turgudest, kes vabast reisimisest, töökohtade valikust.

Eesti julgeolek ja ELi liikmestaatus on kaks eri asja. EL ei ole sõjaline organisatsioon, seega igasugune julgeolekujutt ELi kontekstis on hea vaid asjatundmatutele ja nõrganärvilistele. Mis puutub turgudesse, siis mul on üks kiuslik küsimus: miks peaks kogu maailm putitama Venemaad, kas tuumahirmu ajel? Loomulikult mitte ? koloss on vaja aidata jalule, et tekitada põhjatu turg oma toodangule. Meie lõõritame euroturust ja pirtsutame ? idaturg pole meile kõlbulik, kisub teine meie kvaliteedi alla, tekitab sõltuvuse jne.

Eesti eurohullus on toonud vaieldamatut kasu ELile. Toon kõigile mõistetava näite: euronormide kehtestamine sundis eestlasi ostma uusi kalleid Euroopa autosid ja eurooplaste pruugitud rämpsu. Hulgi toodud pruugitud autod, mis nt Saksamaal oleks läinud väheseks vanametalliks ja prahiks, reostavad nüüd meie keskkonda, vähene vanametall naaseb Soome kaudu ELi.

Ülemäära kiire euronor-mistamine on mõjunud meie majandusele pärssivalt. Illusioonides hõljumine lõppes börsikrahhiga 1997. Tublid euroõpetajad said võileivahinna eest pea kogu meie ettevõtluse, meie tegeleme põhiliselt allhankega nagu arengumaale kohane.

Ma ei ole paadunud euroskeptik. Olen kindel, et liitumine eeldab teatud arengutasemete võrdsust, muidu saame rääkida vaid allaneelamisest või ülevõtmisest. Kohendame põhiseaduse ja harmoniseerime teised, kuid taganeme üle jõu käivatest normidest. Nii oleme seaduspoolega valmis 2003, kuid liitumise otsustagu majanduse arengutase ja kodanike jõukus. Eurokehviku staatus ei sobi ühele uhkele sajandeid vabaduse nimel võidelnud rahvale.

Hetkel kuum