Sirje Niitra • 8. mai 2000 kell 22:00

Kas arstiabi muutub kättesaamatuks?

Enamik Eesti haiglaid on kehvas seisus. Ikka veel on kuue, kaheksa ja koguni kümne voodiga palateid, kus laest pudeneb krohvi ja koridoris asuva tualeti külastamiseks tuleb haigetel aegsasti järjekorda võtta. Kahe tuhande krooniga tööle palgatud pensionieas hooldaja ei ole suuteline lamajaid haigeid pöörama ja söögiks antavad pudrud on vee maitsega. Osa palateid on aga tühjad, sest haigekassaga sõlmitud lepingu maht ei võimalda inimesi ravile võtta.

Tuttav pilt kõigile, kes mõnd Eesti raviasutust külastanud. Nii tuttav, et tekib küsimus, kas selle olukorra fikseerimiseks oli tingimata tarvis kallite Rootsi ekspertide abi.

Scandinavian Care Consultants AB spetsialistid viibisid igas kohas tund või paar ja tegid otsuse sulgemise, tegevuse jätkamise või teise haiglaga liitmise kohta. Mitme peaarsti hinnangul oli otsustamine pealiskaudne. ?Mina, kes ma tunnen siinset meditsiinisüsteemi päris hästi, ei suudaks küll selle ajaga haigla olukorrast täit ülevaadet saada,? tõdeb Magdaleena haigla peaarst Peeter Mardna.

Selleks sobiks rohkem Keila haigla. Miks eelistati Haapsalut, ei oska keegi õieti vastata. Keilas on tegemist 1989. aastal valminud suure ja tänapäevase raviasutusega, millele Haapsalu oma jääb alla. Kui rootslastelt selle kohta aru päriti, tõid nad põhjenduseks, et neile öeldi, et ka hiidlased ravivad ennast Haapsalus.

Paraku ei vasta see tõele. Eelmisel aastal raviti Haapsalu haiglas Hiiumaa elanikke ainult 50 000 krooni eest. Samal ajal said selle saare elanikud Tallinnas Magdaleena haiglas ravi 900 000 krooni, Keskhaiglas ja Kiirabihaiglas kummaski koguni 1,8 miljoni krooni eest. Haapsalu maakonnas on elanikke 40 000, mis on oluliselt vähem kui piirkonnahaigla teeninduspiirkonnas nõutud 100 000 inimest. Tekib küsimus, kelle huvides selline otsus võis olla? Olgu mainitud, et nii sotsiaalministeeriumi kantsleri Hannes Danilovi kui ka riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehe Toomas Vilosiuse kodu asub Haapsalus.

Enamik hiidlasi saab täna arstiabi Kärdla haiglas. Seal on olemas elementaarne aparatuur haiguste diagnoosiks ja raviks. Samas on selge, et 10 000 elanikku ei suuda haiglat ülal pidada ja kõrvalise abita kannatab see pideva alafinantseerimise all.

Peaarst Gennadi Aavik toob näiteks 22. aprilli, kus haiglasse toodi ühe päevaga kaheksa erakorralist haiget, kellest kuus vajasid kiiret ravi. Kaks neist olid saanud südameinfarkti, ühte ähvardas raseduse katkemine ja üht soolesulgus ning üks mees oli ekskavaatori alla jäädes jala kaotanud. Nad said kohapeal intensiivset ravi seni, kuni tervis kannatas mandrile sõidutamist. Mis saanuks neist siis, kui Hiiumaal poleks haiglat olnud, sellele ei taha peaarst mõeldagi. ?Mitu helikopterit oleks meil sel päeval vaja olnud?? küsib ta.

Päeval kulub helikopteril Hiiumaale lendamiseks poolteist, öösel kaks ja pool kuni kolm tundi. Üks helikopteritund maksab vähemalt 6000 krooni.

Katastroofimeditsiini keskuse hinnangul peaks Hiiumaal tingimata olema kirurgiline teenistus koos anestesioloogiaga, sest saarel on lennuväli ja sealt mööduvad rahvusvahelised laevateed. Eesti Naistearstide Selts nõuab, et ka sünnitused tuleb kohapeal vastu võtta. Näiteks keisrilõike tegemiseks on tavaliselt aega vaid pool tundi. Hiiumaale väikese statsionaarse haigla jätmist toetab veel Eesti Kirurgide Assotsiatsioon.

Hiidlaste murest ei tasu rääkidagi. Rootsis põhineb saarte arstiabi tõesti helikopteril, kuid seal on ka kümneid väikesaari, kus käiakse vaid puhkamas. Hiiumaal toimub aga majandustegevus ja liiklus on seal aktiivne (eelkõige suvel, mil elanikkond vahel kolmekordistub). Haigla likvideerimine võib Aaviku kartust mööda anda veel ühe põhjuse hiidlaste väljarändeks ja on seega ka regionaalpoliitiline probleem.

Programmi 5,5 miljardi krooni suurusest maksumusest on 35 kavas katta riigi tagatisega Maailmapanga laenuga. Ülejäänu osas tuleb kaasata erainvestoreid. Selleks peab projekt olema usaldusväärne ja atraktiivne erainvestoreile, seisab sotsiaalministeeriumi eurointegratsiooni asekantsleri Ahti Kallikormi seletuskirjas. Usaldusväärsus tagatakse samuti Maailmapanga osalusega. Erainvestorite aktiivne osalus projektis saab toimuma mudeli Public Private Partnership alusel, mis tähendab, et riik määratleb haiglate asukohad ja suuruse, andes samas läbirääkimistel investoritega vajalikke garantiisid, selgitab Kallikorm. Riigi ja haiglate riskide vähendamiseks seoses hoonete ehituse ja haldamisega on kavas kasutada BOT-skeemi (build-operate-transfer), mis tähendab, et erainvestor ehitab oma rahaga valmis hoone ja seejärel haldab seda 10?15 aasta jooksul.

Magdaleena haigla peaarst Peeter Mardna leiab, et projekt on toores ja majanduslikult nõrgalt põhjendatud. Ka näeb ta lähtealustes vigu.

Näiteks on muudatuste põhjendusena toodud fakt, et eriarstiabi kulutab ligikaudu 70 ravikindlustuse vahendeist. Mardna arvutuste kohaselt on eriarstiabi osakaal haigekassa eelarves palju väiksem. Näiteks kirurge, urolooge ja reumatolooge on meil elanike arvuga võrreldes vähem kui Rootsis, sama kehtib haiglate kohta.

Ometi paneb arengukava ette vähendada aktiivravihaiglate arvu Eestis 78-lt 13-le. Ühes haiglas saab olema vähem voodikohti ja rohkem ruumi.

Kui kõik Eesti väikehaiglad muutuvad taastus- või hooldushaiglateks, kus puuduvad erialaspetsialistid ja kohapeal pole ka arsti, kes inimesele haiglasse eriravile suunamiseks õige diagnoosi paneks, on Mardna murelik. Perearst suudab tema hinnangul diagnoosida heal juhul umbes pooled haigused.

Keskhaigekassast saadud andmetel ei vasta tõele ka Kallikormi poolt aktiivravihaiglate tegevuskuludeks nimetatud 2,11 miljardit krooni. See summa on umbes poole väiksem. Seega on kaheldav 665 miljoni krooni kokkuhoid pärast raviasutuste renoveerimist. Mardna on nõus, et reformi on tarvis, kuid ta leiab, et rootslaste koostatud arengukavas on palju nõrku kohti. ?Ma ei leia kuskilt vastust küsimusele, kas haiglasüsteemi reformimisel vähenevad kulutused ravisüsteemile või ühiskonnale või mõlemale korraga,? selgitab ta. Ka ei näe ta kuskil seda raha, millega saaks meedikute palka tõsta. Kui Magdaleena liitub Tallinna keskhaiglaga, nagu plaanis, saab kokku hoida peaarsti ca 15 000 krooni suuruse palga ja siit-sealt veel natuke, kuid olulist säästu see ei anna, selgitab ta.

Projekti koordinaator Katrin Saluvere sotsiaalministeeriumist ütles, et eesmärk oli ravikvaliteedi tõstmine ja detailseid arvutusi selle tasuvuse kohta pole veel tehtud. Eraõigusliku asutusena saab haigla tema sõnul headel töötajatel ka palka tõsta.

Kallikormi hinnangul tekib sääst sellest, et renoveeritud haiglates on jooksvad kulud väiksemad kui praegustes amortiseerunud raviasutustes. Teistel hinnangutel ei saa lubatud 665 miljonit krooni aastas kuidagi üle jääda, kuna meditsiinitehnoloogia kallineb pidevalt, küte, elekter jm samuti.

Uue korra jõustumisel peaks inimene jõudma igas Eesti paigas arsti juurde tunni aja jooksul. On räägitud, et haigekassa võiks tasuda transpordikulud. Seegi punkt on tekitanud küsimusi. Esiteks ei ole meie ühisliiklus nii hästi korraldatud. Teises Eesti otsas elavate vanemate ravile viimiseks tuleb sageli hoopis lastel end töölt vabaks küsida. Kes kompenseerib sel juhul aja- ja bensiinikulu, jääb lahtiseks. Nii võib haiglate arvu vähendamine ühiskonnale kallimaks maksma minna.

Hetkel kuum