Ärevad 4 ja pool minutit

Juba tänavalt paistavad seisjate seljad läbi pubide ukseklaasi. Sisse ikkagi saab, kuid mõnusast kohast suure teleekraani ees võib ainult unistada. Kokkutulnud põrnitsevad hüpnotiseeritult ühte punkti, kohe-kohe on algamas kümnevõistluse viimane ala, 1500 meetri jooks ning kaalul on medal. Millist karva, seda veel ei tea. Kõrtsileti esine on täiesti tühi. Toomas Uba räägib kaugel Sydneys Eestile peagi saabuvast suurest hetkest.

?Oh, tuleks ikka kuld, ta on ikka juba nii palju väntsutada saanud,? loodavad õitsvas keskeas Erki-fännitarid pöidlad pihus, natuke eemal istuvad noorukid arutavad isekeskis, et vist ikka hõbe tuleb. Inimesed on ärevad.

Käib sportlaste tutvustamine, telekasse ilmub suures plaanis Nool ? no nii, lähebki lahti. Kõrtsis kõlab aplaus, karjutakse ?Erki-Erki!?

12.36 stardivad jooksjad, taas aplaus. Ja siis ülim kontsentratsioon, jutukõma jääb vaiksemaks. Sportlased on rajal, telepildis taas suurelt Noolt näha ? aplaus, plaksutatakse rütmis kaasa. ?Hästi-hästi!?, ?Hoia!? ? Erki ise kahjuks ei kuule.

Toomas Uba ja Helar Osila arutavad televiisoris, kas ikka Nool või siiski britt Dean Macey. Jooksu lõppu saadab kõrtsisaali aktiivne kaasaelamine. Ikka veel ei tea lõpptulemust. Kuid siis ? Erki saab kulla! Eesti saab kulla! Kõrvulukustav kisa, käed liiguvad taeva suunas. Uskumatu-uskumatu, fännid õhetavad. Ootusärevuses unustatud napsiklaasid tühjenevad hoogsalt.

Kõrtsmikel tuleb hea päev, mõned fännid hakkavad tähistama kohe, teised peavad tagasi tööle minema, kuid küll nad tulevad õhtul tagasi. Põhjamaiselt külmaks peetav eestlane on vedanud näo naerule. Mõni minut pärast 1500-meetri jooksu näeb tänaval autoaknast välja lehvivat suurt trikoloori. Kõik õnnitlevad kõiki. Rõõm paneb raha liikuma ? sponsori taskust sportlase tasku, üle kõrtsileti, töövõtja pürib innustunult uutele töövõitudele.