ELi ühtne energiaturg on alles visiooni tasemel

Elektriturgude avamine on Euroopa Liidus üks enim vaidlusi tekitanud protsess. Igal riigil on oma energeetikapoliitika, mis arvestab selle riigi majanduslikke, poliitilisi, sotsiaalseid, keskkonnakaitselisi, julgeolekualaseid huve. Elektriturgude avamine mõjutab tahes-tahtmata kõiki neid aspekte. Kuna ühtset poliitikat neis sfäärides ELis ei ole, kulgeb see protsess vaevaliselt.

Rääkides elektriturgudest, tuleb eristada elektri siseturgu ja ühtset ELi elektriturgu puudutavaid aspekte. Elektri siseturu korraldus puudutab liikmesriigi turu korraldust, ühtne ELi elektriturg peaks aga tekkima siseturgude liitumisel. Ühtne ELi elektriturg on hetkel visioon, mille poole püüeldakse, kuid mille toimemehhanisme ei suudeta veel fikseerida.

ELi nõuded elektri vaba siseturu saavutamiseks on määratletud ?Elektri siseturu direktiiviga? (96/92/EÜ). Selles direktiivis on sätestatud elektrituru alustalad, mis käsitlevad uute genereerivate võimsuste kasutuselevõttu, turu avamist tarbijatele, juurdepääsu ülekandevõrkudele, ülekande ja tootmise lahutatust, avaliku teenuse kohustusi jm. Selles direktiivis on toodud vaid mõned elektrituru toimimiseks vajalikud punktid, mis peavad olema täidetud elektrienergia siseturu avamiseks. Direktiivi nõuete täitmine ei taga aga veel elektrituru teket.

Direktiivi on ELi liikmed igaüks omaette edasi arendanud ja loonud oma elektri siseturu toimemehhanismid. See on tekitanud olukorra, kus igas riigis toimib elektriturg erinevatel põhimõtetel ja ühtsete reeglite kokkuleppimine polegi enam nii lihtne. Lisaks ühtsetele reeglitele tuleks harmoniseerida ka energeetikapoliitikaid.

Kõige drastilisema näite energeetikapoliitika mõjust võib tuua Saksamaalt, kus poliitilisel tasandil otsustati sulgeda tuumajaamu. Selle tulemusel suurenes elektrienergia import Prantsusmaalt, kus energia toodetakse just tuumajaamades. Prantsusmaa elektrituru regulatsioon on ka ehe näide sellest, kuidas ELi direktiivi kõiki nõudeid täites on võimalik oma turg täiesti suletuna hoida.

Elektrituru ühtsete reeglite väljatöötamisel peavalu valmistavaid probleeme on palju: igal liikmesriigil on erinevad elektrienergia maksustamise ja ülekandetariifide kujundamise põhimõtted, erinevad seadused, impordi-ekspordi korraldus, turu toimimise tehnilised kriteeriumid, turu avatuse aste jne.

Viimasel ajal on üles kerkinud elektrisüsteemi reservvõimsuste hoidmise vajalikkuse küsimus: elektrisüsteemis on vaja ka selliseid tootmisvõimsusi, mida kasutatakse võib-olla vaid 10 tundi aastas. Samas ei ole äriliselt sellise jaama ehitamine kuidagi õigustatud. Seetõttu otsitakse praegu võimalust, kuidas anda turumajanduslikel alustel indikatsiooni ka selliste elektrijaamade ehitamiseks, sest süsteemi toimimiseks on neid vaja. Niisuguste regulatiivsete küsimuste harmoniseerimine liikmesriikide ja kandidaatriikide vahel on üsna aeganõudev protsess.

ELis on vastu võetud otsus avada aastaks 2003 liikmesriikide elektri siseturg vähemalt 35 ulatuses. Praegu on aga läbiarutamisel otsus kiirendada seda protsessi ja avada elektriturud täielikult juba aastaks 2004. See peaks looma eeldused ühtse, kogu ELi hõlmava elektrituru tekkeks.

Energiafirmad on sellistele muutustele reageerinud omamoodi: energiaäri muutub üha globaalsemaks. Riiklikest monopolidest on laienemiste, liitumiste ja ülesostmiste kaudu saanud suured rahvusvahelised kontsernid, mis hetkel võitlevad omavahel tuliselt turupositsioonide pärast. Seetõttu on elektriturgude avanemisel elektri hinnad alguses drastiliselt alanenud. Kui turg stabiliseerub ja nõrgemad ettevõtted on lahkunud, hakatakse võtma kasumit. Arvatakse, et viie aasta pärast on ELi elektriturul vaid kümmekond põhitegijat. Võib arvata, et ka Eesti ei jää neist muutustest puutumata.