Mida teeb Euroopa Liit Eesti bürokraatiaga

Ehkki enamik eurooplasi peab Euroopa Liitu bürokraatia emaks, on õppejõudude ja teadlaste hinnangud pigem vastupidised. Õpikutest ja teatmikest võib lugeda, et ELi institutsioonides töötab vähem ametnikke (ja neistki on kolmandik tõlgid) kui korralikus Prantsusmaa ministeeriumis, Viini või Madridi linnavalitsustest rääkimata.

Meie ühinemisel ELiga saab Brüsselis tööd kuni 50 Eesti ametnikku ja umbes 200 tõlki. Osa eestlastest hakkab tõenäoliselt tegema pingelist tööd 400 ametnikuga konkurentsi peadirektoraadis, mille puhul isegi Financial Times imestab, kuidas see suhteliselt väike rühm oma töömahuga edukalt toime tuleb.

Need eestlased saavad rinda pista nii Coca-Cola kui Microsoftiga, mis on isegi iga Euroopa riigi peaministrile harukordselt julge samm. Samas võib mõnele eestlasele töökoht Brüsselis olla vaevata tulu toovaks ametiks. Igatahes teenib ELi ametnik iga Euroopa maa omavalitsus- või riigitöötajast kõvasti rohkem, kui viimane just diplomaatilises teenistuses ei ole.

Eesti enda diplomaatilise missiooni suurenemine-vähenemine ELi juures jääb pärast liitumist meie otsustada. Ühest küljest on asjatundliku riigi esindaja saatmine kõigisse ELi komiteedesse odavam kui lobi, mida meie äriringkonnad vajaks oma suurema kaubanduspartneri juures EList kõrvale jäädes.

Teisalt sõltub Eesti enesenäitamis- ja säästmissoovist, kas me usaldame mõnes küsimuses oma huvide esindamise Soomele või Rootsile.

Näiteks Belgia esindab praegu ELis sageli Luksemburgi, mis on Euroopa rikkaim riik, kuid eelistab kokkuhoidu rahvuslikule uhkusele.

Praegu, kui Eestis kavandatakse haldusreformi, võib küsida, kas ELi astumine ka seda kuidagi mõjutab. Muidugi saab siin välja tuua erinevaid nüansse, kuid olulisi seoseid kahtlemata pole.

ELis nõuandva rolliga piirkondade komiteesse kuuluvad ühelt poolt suurte Saksa liidumaade mõjukad peaministrid, teisalt aga ka näiteks Soome vallavanemad. Ükski riik pole leidnud, et ELi pärast peaks omavalitsusi suurendama või väiksemaks tegema, samuti pole EL üritanud liikmesmaid selles osas kusagile suunata. Pigem võimaldaks kiire ELi astumine haldusreformi edasi lükata, kuna liitumine suurendab märgatavalt Eesti riigi rahalisi võimalusi.

Haldusreformi peaksid tagant tõukama signaalid, et ELi laienemine lükkub kaugemale, kui seni kavandatud aasta 2003. Üks arengu kiirenemise võimalus langeb seega ära ja me peame hoolikamalt ära kasutama sisemisi reserve. Loomulikult on suurem efektiivsus aga kasuks nii ELis kui väljaspool.

Märksa raskem on küsimus, mida ELi astumine toob bürokraatiale Eestis? Esimese hooga näib lihtne vastata, et kindlasti tuleb ELi tõttu suurendada tollimise, põllumajanduse ning raha kasutuse kontrolliga seotud ametnike hulka. Samas sõltub vaid Eesti riigist, kas arengud muudes valdkondades toovad kaasa ametnike koguarvu suurenemise, see jääb samaks või väheneb.

Põhjalikuma kaalumise järel on siiski vaieldav ka ELi mõju kontrolli-ja põllumajandusbürokraatiale. Kas ELi astumiseta jääkski Eesti olukorda, kus Jüri Ott ning kompanii saavad Eesti rahva paremaid poegi ning tütreid korteritega premeerida? Kas ELi astumiseta jääkski Eesti ajama oma oluliste kaubanduspartneritega võrreldes täiesti erinevat põllumajanduspoliitikat?

Tundub, et ELi astumine tegelikult vaid lihtsustab mõningate valikute tegemist, mis on pea sama möödapääsmatult mõistlikud, kui Eesti 1992. aasta rahareform. ELi direktiivide ja määruste eeskuju hõlbustab seejuures vaid tehnilist tööd, halvab osa huvigruppide propaganda, laseb poliitilistest debattidest õhku välja ning kiirendab otsustusprotsessi.