Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Pankrotihaldur, tema abiline ja -toimkond
Pankrotiseaduse IV osa on pühendatud pankrotimenetluse organitele. Esmalt on ära mainitud kohus, siis võlausaldajate üldkoosolek, pankrotitoimkond ja haldur. Viimane võib pankrotimenetluses teostada toiminguid ka esindaja kaudu. Pankrotitoimkond võib halduri ettepanekul nimetada üksikute toimingute täitmiseks halduri abilise.
Pankrotitoimkond kaitseb pankrotimenetluses võlausaldajate huve, valvab halduri tegevuse üle ja täidab muid seadusest tulenevaid nõudeid.
Seadus ei esita pankrotitoimkonna liikmetele rohkem piiranguid, kui on kõrvalolevas tabelis. Kuna nad aga kontrollivad pankrotihalduri tegevust ja paljudel juhtudel ka teevad mitmeid toiminguid pankrotihalduri asemel, siis ilmselt peaksid ka nemad vastama neile nõutele, mis esitatakse pankrotihaldurile ja tema abilisele.
Halduri abiliseks võib olla füüsiline isik, kes on sõltumatu võlgnikust ja võlausaldajatest ja kellel on võlausaldajate usaldus. Nagu tähelepanelik lugeja isegi märkab, nõuab seadus otseselt, et pankrotitoimkonda ei tohi kuuluda võlgniku lähikondlased. Kuidas on aga võlausaldaja lähikondlastega?
Halduri abiliseks ei tohi olla võlausaldaja lähikondlased, kuid toimkonna liikmeteks? Halduri põhikohustus on kõigi võlausaldajate nõuete kaitsmine. See on ka toimkonna liikmete esmane ülesanne. Sellest oleks loogiline järeldada, et võlausaldaja esindaja ei või olla toimkonna liige. Vastus on seda olulisem, et pankrotiseaduse § 86 järgi on nõuetel erinevad järgud.
Esmalt rahuldatakse pandiga tagatud nõuded, edasi järgmiselt: töötasud, maksuvõlad, kommertspandiga tagatud nõuded, muud tähtaegselt esitatud nõuded ja lõpuks tähtaegselt esitamata nõuded.
Arvata võib, et kui toimkonda satub tähtaegselt esitatud muu nõude esitaja esindaja, siis on ta huvitatud, et kõik eelpool asetsevad nõuded rahuldataks minimaalselt, et temagi esindatav mingi osa saaks.
Veelgi keerulisem on aga olukord juhul, kui pankrotitoimkonnas on avaliku teenistuse töötaja, eriti aga maksuameti töötaja. Olgugi et toimkonnas on ta füüsilise isikuna, mitte riigiasutuse esindajana, jäävad talle ometi kohustused riigiasutuste ees.
Mitte mingil juhul ei tohiks pankrotitoimkonda kuuluda selle võlausaldaja töötaja või lähikondlane, kes esitas pankrotiavalduse. Pankroti väljakuulutamisega on avalduse esitanu nõue ka aktsepteeritud ja seda ei ole vaja kaitsta.
Sellise toimkonna liikme peamine huvi oleks teiste võlgnike kõrvaletõrjumine, et rohkem raha jääks menetluskuludeks. Kui nüüd lisada siia juurde, et pankrotitoimkonna liikmed saavad tasu, siis on sel juhul meil tegemist korruptiivse suhtega.
Maksuameti jurist valib välja ajutiste maksuraskustega ettevõtjate hulgast sellise, kelle varast jätkub pankrotimenetluseks, lepib kokku tuttava pankrotihalduriga ja esitab pankrotiavalduse kohtusse.
Pankrotihaldur aga omakorda tagab talle koha pankrotitoimkonnas, maksab tasu kui pankrotitoimkonna liikmele ning pakub talle pankrotivarast muid soodustusi.
Seda nimetatakse korruptsiooniks. Vähemalt ühe maksuameti juristi vastu on Eesti maksuamet alustanud ametkondlikku juurdlust.