Sydney rahulolu ei valmistanud

Vana arvestuse järgi (kuldmedal 7, hõbemedal 5, kuues koht 1) saime 7 + 2 × 4 + 3 + 1 = 19 punkti. Võidualasid oli 300, mis annab jagamisele läinud punktide summaks 6600. Niisiis moodustab Eesti osa Sydney olümpiamängude kogusaagist 0,288 protsenti ehk napi 3 promilli.

Teatavasti elab Eestis 1,4 miljonit, kogu maailmas pisut üle 6 miljardi inimese. Siit oma protsenti 0,023 välja rehkendades võime uhkusega vastu rinda taguda. Punktisummaga ületasime maailma keskmisest 12,5 korda.

Kuuldavasti koostati Austraalias ka selliseid pingeridu, kus rahvaarv jagati medalite arvuga, ja nendes tõusime tipu lähedale. Teisalt aga jäi Eesti oma lähimate konkurentide ehk kaheksa Põhjala ja Balti riigi hulgas medalite arvestuses Islandi ees eelviimaseks.

Sääraseid arvestusi, võrdlusi, pingeridu koostatakse praegu hulgi. Ühed kinnitavad: väike ja vaene Eesti on suurte või rikaste riikide kõrval esinenud tublilt. Teised külvavad nõutust ning küsimusi: kui ikka nii palju seda, teist ja kolmandat alates maksumaksja rahast ja lõpetades avalikkuse ülitähelepanuga kulutatakse ühe seltskonna ettevalmistamisele üheks konkreetseks ülesastumiseks, kas sel juhul ei oleks tulemus pidanud olema tõhusam? Sport on ammu lakanud olemast asjaarmastajate ajaviide. Alati võib leida mõne erandi, aga absoluutne enamus nendest tuhandetest, kes Sydneys ja selle ümbruses võitu üritasid, olid profid. Nii on ka valdav osa meie meestest ja naistest oma leiva ja leivakõrvase juba aastaid saanud tegelemisest spordiga.

Tõsi, siin ei mõõdeta ühe puuga. On alasid, kus maailma edukad teenivad kümneid, kui mitte sadu miljoneid aastas, ja on alasid, kus tullakse vaid mõnusasti ots otsaga kokku.

Nii või teisiti on spordist saanud märkimisväärsele hulgale inimestele modus vivendi ja seejuures säärane elamisviis, mis on silmatorkavalt kulukas, kuid läbilööjatele samas silmatorkavalt tulukas. Võtkem ladva poolt viiskümmend Eesti teadlast või kirjanikku või kunstnikku või muusikut. Ja võtkem viiskümmend Eesti tippsportlast.

Eneseteostajad kehakultuuri vallas lähevad ühiskonnale märksa enam maksma ja nad teenivad keskeltläbi sularahas ning elukutse juurde käivate paljude privileegidega tunduvalt rohkem kui sama arv eneseteostajaid ükskõik missuguses vaimukultuuri vallas.

Mõistagi ei ole see Eesti erisus. Bostoni sümfoonik teenib kindla peale vähem kui Bostoni jäähokimängija, Soome kirjaniku honorarid ning stipendiumid jäävad maha rahasummadest, millega turgutatakse ning innustatakse Soome suusakoondise liikmeid. Iga ühiskond vajab sportlasi ja sestap on loomulik, et neid toetatakse ja neile võimaldatakse huvitavat, korvavat ja aineliselt kindlustatud elu elamist. Kummatigi tunneb eestlane lausa rusuvat tarvet, et keegi meie hulgast oleks omal alal parim, osavam, võimekam, arukam kui ükski teine kuue miljardi hulgas. Kogu rahvas elas Austraalias toimuvale kaasa, Erki Noole dramaatilistest tõusudest-mõõnadest staadionil sai sadade tuhandete südamevalu.

Muigama paneb, kuidas linnad ja vallad, koolid ja ettevõtted, sponsorid ja võimukandjad püüavad ennast selle ühe kuldmedali paistel soojendada ning oma heldust üles näidata. Ent samas on see ilmekas näide, kui olulised on sport, täpsemalt sportlase saavutused ühele väikerahvale.

Tippsportlased on ühiskonna kinnimakstud tellimus. Me ei pea sellele eliidile ainult tänulikud olema, kui neil näkkab, vaid meil on õigus olümpialastelt ja nende ettevalmistajatelt ka nõuda. Spordi teeb spordiks eneseületamine.

Peale Eesti rekordi ujunud koolitüdruku ei suutnud ükski koondislane saavutada olümpiamängudel seda, mida oli enda kinnitusel hagema läinud. Isegi kuue esimese hulka jõudnud raskejõustiklased ja sõudja väitsid, et nad olid valmis enamaks, ja Erki Nool leidis, et kogutud punktid teda ei rahulda.

Marjamaale on vähestel asja. Aga kui kolmkümmend poputatud väljavalitut ei suuda P-päeval ennast isegi mitte korrata, ületamisest rääkimata, siis peab Eesti meelelahutusäri selles harus, mida spordiks nimetatakse, miski väga viltu olema.