Boris pakkus vürstile villast kampsunit

Artikkel

- Uudised
- Sulev Oll
- 5. oktoober 2000 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Boris pakkus vürstile villast kampsunit
Borisil on probleeme. Mitukümmend virka naist askeldab Haapsalus värvilisi kampsuneid kududa, aastas valmib neid koguni 15 000 tükki, aga ilmad, näe, kisuvad üha soojemaks. Enam pole jõed nii kaua jää all ja rändlindki ei lenda varsti enam lõunamaale. Kampsunid aga tahavad müümist, tahtnuks Boris vürstile kurta. Ehk sobiks selleks Liechtenstein, kus mägesid, lund ja suusatajaid?
Vürst loomulikult kapsunimüüki edendada ei saa. Kui, siis ehk ostab endale mõne sooja ülerõiva. Liechtenstein aga jäi Boris Grigorjevile, ASi Apleks Tekstiil omanikule, kõvasti hinge. Pole veel kuud aegagi vürsti käepigistusest, kui käimas on eeltööd Haapsalu kampsuniesinduse avamiseks Liechtensteinis. Kui see õnneks läheb, on Apleks Tekstiil esimene Eesti firma, kes Liechtensteini eksportima hakkab, kinnitati Eesti Ekspordiagentuurist.
Villaste kampsunitega jätkates on Apleks Tekstiil otsustanud trotsida mitme Norra firma saatust, kes villaseid tooteid pakkudes on kunstkiule alla jäänud. Miks?
Borisil oleks kudumisest kahju loobuda, sest ta ise on kudumisuniversaal. Õppinud küll fotograafiat ja töötanud Lääne Kaluri elektroonikaettevõtte juhina, võib ta vajadusel ka ise kudumisvardad kätte võtta, kampsunimustrite väljamõtlemisest rääkimata.
Kampsunikudumise juurde sattus Boris siiski juhuslikult. Nimelt tegi ta firmas Kiibor Valgevenes toodetud õmblusmasinaid tikkimismasinateks ümber. Siis lõppes sotsialismiaeg ja side valgevenelastega katkes. Kiiborile jäi viis tikkimismasinat. ?Hakkame siis tikkima,? otsustas Boris, kes emotsionaalselt rasketel aegadel on isegi nõela ristpistes välgutanud.
Masintikkimistöö tõi edu seni, kui konkurendid paremad välismaised masinad ostsid. Seejärel tuli leida uus lahendus. ?Koome ise selle, mille peale tikkida,? otsustas Boris ja ostis esimese kudumismasina. Siis veel kolm, siis viis, siis kümme. Täna töötab viiemiljonilese käibega Apleks Tekstiilis 50 inimese ringis.
Lisaks firma juhtimisele on Boris Grigorjev, eestlasest ema Siberis sündinud poeg, ka kunstnik. ?Enamik mustritest, mida me 150 eri värvi lõngast koome, on minu enda välja mõeldud,? ütleb ta. ?Ja nad on meie TOPi eesotsas.?
Apleksi kampsuniedetabel on tõsine asi. Igal kuul pannakse müügiedu järgi ritta tootmises olevate kampsunite värvilised pildid. Mis ei lähe, seda rohkem ei toodeta. Ostja jaoks pole ju suurem kaotus, kui mõni mudel rohkem kui 500 seast ära kukub.
Kuigi Boris Grigorjevil on kuus kampsunit, kolm neist tema enda firmas kootud, nähakse teda rohkem pintsaku ja lipsuga. Nii juba aastaid. Puhkust pole Haapsalu kampsunivürst endale lubanud 1991. aastast. Suvel, kui teised lipsusõlme järgi lasevad, kihutab Boris Tallinna vahet, sest tema kauplus Viru tänaval on just see koht, kuhu kruiisireisijail minna soovitatakse. Kümme inimest vehib siis müüa, nii et turjad kampsunitetagi soojad.
Vahel võtab Boris kampsunikoorma turjale ja läheb messile. ?Trieste, Berliin, Pariis, Oslo, Zürich, Bari, Köln, Stockholm,? loetleb ta.
Hetkel kuum