Euroliit meelitab Eesti tööjõuturu koorekihti

Isikute vaba liikumise läbirääkimiste peatükk Euroopa Liiduga (EL) avati Brüsselis käesoleva aasta 26. mail. Selle peatüki raames käsitletakse nelja temaatikat: kutsekvalifikatsioonide vastastikune tunnustamine, kodanikuõigused, töötajate vaba liikumine, sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimine.

Arusaadavalt on kõige rohkem poleemikat ja vastukaja ühiskonnas tekitanud töötajate vaba liikumise küsimus. Vastav ELi õigus kehtestab liikmesriikide kodanike ja nende pereliikmete sissesõiduõiguse ühenduse liikmesriiki töötamise eesmärgil.

Liikmesriigi iga kodanik ja territooriumil tegutsev iga tööandja võivad vastastikku tööd taotleda ja seda pakkuda, nad võivad sõlmida ja täita töölepinguid kooskõlas riigis kehtivate õigus- ja haldusnormidega. Võrdse kohtlemise põhimõtet peab rakendama tööle võtmisel, töö tasustamisel, töölt vabastamisel, töötuna registreerimisel ja maksustamisel. Samuti peab olema tagatud võrdselt liikmesriigi kodanikega võimalus õppida kutseõppeasutustes ja osaleda ümberõppel.

Läbirääkimiste käigus otsustatakse, kas isikute vaba liikumise põhimõte hakkab kandidaatriikide kodanikele kehtima liitumishetkest alates või kehtestab EL uutele liikmesriikidele selles üleminekuaja. Teatavasti Hispaania, Portugali ja Kreeka liitumisel üleminekuaeg kehtestati, kuna eeldati suure hulga odava tööjõu liikumist uutest vaesematest liikmesriikidest ELi arenenumate riikide tööjõuturule. Seda aga siiski ei juhtunud. Kuid teema on ikkagi sama aktuaalne ja hell ka uute kandidaatriikide puhul.

Kardetakse taas uut odavate töökäte sissevoolu niigi väga pingelisele Euroopa tööturule. Ka on mitmel ELi liikmesriigil uute kandidaatriikidega ühine piir, mis on juba täna tekitanud piiriäärsete töötajate pendelmigratsiooni, st hommikul sõidetakse üle piiri teise riiki tööle ja õhtul oma koju kodumaale tagasi. Euroopa kaarti vaadates näeb selgelt, kus probleemid tekivad. Eesti puhul selline pendelmigratsioon kõne alla ei tule. Aastaringselt pole ka Helsingisse iga päev tööle käimine kuigi tõenäoline.

Kui liitumisläbirääkimistel üleminekuaega ei kehtestata, peavad kõik õigused, mis eelpool loetletud, hakkama ka Eesti kodanikele liitumisest alates kehtima.

Milline võiks olla tööjõu vaba liikumise mõju Eesti tööjõuturule? Kõigepealt on kogemused näidanud, et tööjõud ei liigu mitte ainult majanduslikest huvidest lähtuvalt. Kultuuri- ja keeleprobleemid, harjumused ja koduarmastus mõjutavad inimesi rohkem, kui arvatakse. Seetõttu ei ole tööjõud siiani Euroopa liikmesriikide vahel drastiliselt liikunud. Võiks jälgida olukorda Soomes. Isikute vaba liikumine ei ole seal tekitanud seni sellisel määral probleeme, nagu me kardame.

Eestis on asjaga seotud kaks hirmu: tööjõu sissevool ja tööjõu väljavool. Esimese kohta võib öelda, et ELi kodanikud võivad ka täna saada Eestis elamis- ja tööloa väljaspool kehtestatud sisserändekvoote. Käesoleva aasta maikuu seisuga töötas Eestis 867 Euroliidu kodanikku.

Teiseks, sageli unustatakse hirmus, et Eestisse hakkab tulema odavat tööjõudu, et isikute vaba liikumise printsiip kehtib ainult liikmesriigi kodanikele ning ei laiene kolmandate riikide kodanikele. Tõenäoliselt jääb Eesti üheks tagasihoidlikumate sissetulekute ja sotsiaaltagatistega maaks võrreldes rikkamate ELi riikidega veel pikaks ajaks ning veel odavamat tööjõudu ei ole nende riikide kodanikkonnast siia eriti tulemas. Pealegi oleme siiski eurooplastele suhteliselt tundmatu riik ja kliima pole meil ka sõbralik ega harjumuspärane.

Tööjõu väljavool võib Eesti jaoks kujuneda tõsisemaks mureks. Kusjuures ka siin on mõningate arvamusküsitluste tulemusel hirmud selgelt ülepaisutatud. Arvamusküsitluste tulemused sõltuvad ju küsimuste püstitusest. Kui soov mujal tööd leida ongi olemas, siis arvestada tuleb asjaoluga, et ELi maade tööjõuturul ei ole kerge olla igal alal konkurentsivõimeline.

Möödunud reedel värskelt avaldatud Elutingimuste uuringu (1999) andmetel vastas küsimusele soovi kohta vahetada elukoht mõnda teise riiki kolides jaatavalt 1,5 protsenti Eesti täisealisest rahvastikust.

Kahtlemata on noortel suuremad võimalused, ka on nad palju kohanemisvõimelisemad. Tõsiselt tuleb mõelda sellele, et Eesti ei kaotaks niimoodi tööjõu järelkasvu ning eeskätt just kvalifitseeritumat osa sellest.

Kuigi ka ELi liikmesmaades on tõsine tööpuudus ja konkurents tööturul tihe, on teada, et seal on ka tõsine puudus mõne eriala töötajatest, näiteks infotehnoloogia spetsialistidest. Selles valdkonnas on aga meie noored oma konkurentsivõimet juba tõestanud. Kui Eesti jaoks on oluline oma riigi majanduse konkurentsivõimet tõsta, siis tuleb heade spetsialistide hoidmisega vaeva näha.