11. oktoober 2000 kell 22:00

Lahkumishüvitis ka riigifirma juhtidele

Poolemiljoniline lahkumiskompensatsioon Elmar Sepale viis inimeste mõtted ja jutud taas viimastel aastatel riigi- ja munitsipaalettevõtete juhtidele lahkumishüvitistena makstud miljonitele ? mõni peab kompensatsiooni maksmist põhimõtteliselt valeks, mõni hüvitise summat liiga suureks või saajaks vale inimest.

Äripäeva arvates tuleb avaliku sektori ettevõtte tippjuhile maksta lahkumishüvitist, kui juht ise ei ole ametist vabastamiseks andnud põhjust.

Pole õige maksta kompensatsiooni inimesele, kes on ametist vabastatud usalduse kaotamise tõttu, riigile kuuluva ettevõtte vara endale või tuttavatele kantinud või muud moodi seadust rikkunud. Eesti riigiasutuste ja -ettevõtete juhtide vabastamise põhjused on aga poliitilised.

Iga Eesti lehelugeja oskab nimetada vähemalt pool tosinat inimest, kellele hüvitise maksmine tekitab temas küsimusi, alustades kasvõi suurima kompensatsiooni, ühe ja veerand miljoni saajast Enn Sarapist, ent ta ei nimetaks seejuures ühegi eraettevõtte eksjuhi nime.

Põhjus on lihtne ? erafirmade juhtide vahetusest saab avalikkus teada tavaliselt vaid seda, et juht lahkus poolte kokkuleppel või leidis uue väljakutse, kus ta saab oma võimeid paremini kasutada. Ei kannata firma ega juhi maine. Suur osa avaliku sektori firmade juhatajaist on aga lahkunud oma tööpostilt skandaaliga, uksi prõmmides ja kohtust õigust nõudes.

Äriettevõtete juhtkohad on muutunud vahetuskaubaks poliitmängudes. Sepp määrati Tallinna Soojuse juhi kohale siis, kui Jüri Mõisal ja kolmikliidul oli Tallinna volikogus vaja hääli, ja vallandati usalduse kaotamise ettekäändel, kui tema häält enam vaja polnud (Sepa seotus korteriskandaaliga oli teada varem).

Tsiviliseeritud ühiskonnas ei tohiks selliseid olukordi ette tulla, Eestis pole ükski riigi- või munitsipaalfirma juht kaitstud poliitiliste tõmbetuulte eest. Lahkumishüvitis peab kompenseerima ka sellise vallandamisriski.

Samal ajal ei saa me keelata ministril vabastamast ametist riigiettevõtte juhti, kellega tal koostöö kuidagi ei laabu, näiteks Toivo Jürgensoni ja Enn Sarapi juhtum. Ka sellisel juhul tuleb maksta kompensatsiooni.

Samas kerkib küsimus, kui suur peab see kompensatsioon olema. Omanikud, ei riik ega kohalik võim, ei oska sellele küsimusele vastata, sest nii riigi- kui ka munitsipaalfirmade puhul puudub ühtne personali- ja palgapoliitika.

Nii on saanud võimalikuks vägagi isevärki töölepingud firmajuhtidega kuni selleni välja, et juht kirjutab ise kompensatsiooninumbri oma lepingusse, näitena kõlbab jälle Sepp. Sarapile maksti hüvitist 1,26 miljonit krooni, tema järeltulija Riho Rasmann saaks ainult 390 000 krooni. Aga see-eest ka siis, kui tema lepingut kolmeaastase tähtaja lõppedes ei uuendata.

Sellise olukorra tekkimine kinnitab taas meie arvamust riigist ja omavalitsusest kui halvast peremehest.

Hetkel kuum