15. oktoober 2000 kell 22:00

Kelle hääle hind?

See, et Tallinna linn on lõpuks jõudnud Vene Kultuurikeskuse rendilepingu lõpetamiseni, on igati tervitatav. Ka vaatamata sellele, et samal ajal kui Eesti riik suudab 2001. aastal eraldada investeeringutena Pärnu teatri Endla renoveerimiseks 700 000, rahvusooperile Estonia ühe miljoni, Vanemuise Suurele Majale 450 000 ja Vene Draamateatrile 200 000 krooni, tuleb Tallinna linnal lepingu lõpetamise eest maksta rentnikule kompensatsiooni 2,5 miljonit krooni. Ja lisaks sellele lubab linn veel käestlastud hoone remontimiseks mängu panna 35 miljonit krooni. Linnaeelarvest.

Kinnisvara, mida Eestimaal seni tuntakse ikka veel Laevastiku Ohvitseride Maja ni-me all, anti 6. augustil 1993 ASile Rukon tähtajatule rendile. Rendileping kohustas aktsiaseltsi kasutama seda maja Vene Kultuurikeskusena ja tegema hoones jooksvat ja kapitaalremonti oma kulul.

Selleks, et rentniku kohustused ka tegelikult täidetavad oleks, anti 5790ruutmeetrine hoone rendile sümboolse hinnaga ? 2 krooni ruutmeeter. Samuti lubati rentnikul anda kultuuritööks mittevajalikke ruume allrendile.

Kellelegi ei ole vist saladuseks, et hoone alumiste korruste äriruumide rendihinnad selles Tallinna piirkonnas on reeglina rohkem kui sada korda kõrgemad. Ka ülemistel korrustel asuvate bürooruumide rendihinnad ületavad Rukonilt võetud kaht krooni kümneid kordi.

2. jaanuaril 1995 täiendati lepingut klausliga, et hoones tehtud remondi- ja rekonstrueerimistöid arvestatakse hoone tehnilise seisukorra parendamisena. Sama klausliga anti rentnikule õigus (viitega rendiseaduse art 12) nõuda lepingu katkestamisel tema poolt teostatud tööde maksumuse hüvitamist.

Selleks ajaks oli vastavalt Tallinna Kesklinna valitsuse ja ASi Rukon poolt allkirjastatud lepingule tehtud hoone remondi- ja rekonstrueerimis-töid 3,2 miljoni krooni eest. Lepingule lisatud õiendist selgub, et peamiselt oli selle raha eest remonditud keldrit, kus asuvad äri-, mitte kultuuriseltside ruumid.

Paistab, et sellega hoone rekonstrueerimine lõppeski, sest järgneva kuue aasta jooksul ei tehtud hoones muid töid, kui remonditi linna poolt eraldatud miljoni eest maja katust. Hoone tähtsus Vene kultuurikeskusena aga vähenes pidevalt. Teiste sõnadega: maja muutus üha enam algselt kavandatud kultuurikeskuse asemel kõige tavalisemaks heas kohas asuvaks äriliseks kinnisvaraks. Kuid seda ühe erandiga: ruutmeetri hinnaks jäi 1998. aastani kultuuri toetamisena mõeldud 2 krooni ruutmeeter. Pärast seda hakkas linn saama ruutmeetri eest viis krooni.

Tänaseks on kultuurikeskuse odüsseia bilanss kokkuvõtlikult järgmine. Rentnikud, kelleks on Ever (62,5), Haitov (12,5) ja veteranid (25), saavad pärast rendilepingu katkestamist kätte oma 2,5 miljonit. Kuidas nad seda raha jagavad, on nende endi mure.

Lisaks 2,5 miljonile andis linnapea Jüri Mõis lubaduse anda hoone remontimiseks 35 miljonit ? selleks, et jälle taastada hoone kui Vene kultuurikeskus.

Kaheksa aastaga on linn saanud renti ca 100 000 krooni ja andnud hoone katuse remondiks üle miljoni. Vene kultuuriseltse selle katuse all aga enam kuigi tihti ei nähta.

Finantsiliselt pole just kõige hiilgavam tulemus, kuid ega siis ka turumajanduse tingimustes alati ainult rahalist kasu tule silmas pidada

Siiski oleks üpris huvitav teada, mis juhtub näiteks siis, kui Savisaar ja Tomberg järsku loobuvad linnapeale umbusalduse avaldamisest? Kas siis ei hakka mõnele inimesele tunduma, et need 2,5 ja 35 miljonit on ilmaasjata mängu pandud? On päris selge, et kui kultuuriseltsid ei sobinud kõrge rendi pärast kahekroonilise rendiga hoonesse, ei sobi nad ammugi renoveeritud ja tunduvalt kallimatesse ruumidesse.

Jutud ja tegelikkus ei paista siin normaalse loogikaga küll rahuldavalt kokku klappivat. Aga ega see linnapeale muret tegema peagi, sest igal juhul maksab kõik kombinatsioonid kinni maksumaksja.

Hetkel kuum