17. oktoober 2000 kell 22:00

Millises ajas peab Eesti inimene elama?

Äripäev on hästi ajastanud aktuaalse diskussiooni: vööndiajast loobumine. Eks igaüks näeb asju oma mätta otsast. Loodetavasti juhuslikult ilmus 13ndal ja reedel Äripäevas vastukajana artikkel ?Vööndiajast loobumine oleks vale otsus?. Nagu sellise päeva puhul oodatagi, lõi vastukaja autor Margit Sarapu pihuks ja põrmuks ÄP poolt antud küsimuses kõik saavutatud edumaa.

Kellele on vööndiaeg kasulik? Eesti Energia ? juba teame. TV kanalid ? muidugi. Mis oma uberikes, pimeda ja külma eest varju pugedes, muud ikka teed. Aga kardinad, mida pr Sarapu oma vastukajas kahel korral jõuliselt esile tõi...

Teda tsiteerides: ?On ju vana tõde, et karjub see, kelle konnasilma peale astutakse.? Loodan, et pr Sarapu seotust kardinate valmistamise või müügiga ei õnnestu iial tuvastada.

Kust leida õiget suhtumist? Millest see tekib? Kõigile ühte rohtu vist pole. Aga kaasa aitavad:

- Võimalus lapsepõlves päikse käes ja värskes õhus palju mängida.

Võimalus oma vanematega koos midagi põnevat teha, kasvõi üks tund nädalas. Ehk hakkad seeläbi nendega rohkem ka arvestama ja vastupidi.

Hobid ja üldine aktiivsus (suhtlemine, õppimine, töötamine) ? jällegi pluss päikesele.

Põllumehel ja loomatalitajal on oma elurütm, kuna tegemised tuleb lihtsalt ära teha, olgu kell mis tahes. Aga linnainimestel on asi teisiti.

Olen meditsiinis rumal ja ei tea, kuidas mõjub enamikule minu kaasmaalastest kella keeramine. Kuid minu tuttavad (kellega oleme teemat käsitlenud) on aru saanud ja ka ise olen veendunud kella keeramise vajalikkuses. Soovin teada mõistetavaid põhjendusi vööndiaja kasulikkusest, mis kaalub üle pool meie elust (6 kuud aastas) iga päev üks tund päikest, sooja, looduslähedasi, sportlikke jm ettevõtmisi vabas õhus.

Minu ettepanekud.

- Tänada hr Andres Tarandit meile osutatud võimaluse eest omal nahal kogeda erinevaid valikuvariante. Paljud (ka mina isiklikult) ei osanud probleemi varem piisavalt tähtsustada. Loodan, et targa ja otsustusjulge inimesena hr Tarand arvestab oma kaasmaalaste värsket kogemust ja meelemuutust ning jätab tõelise riigimehe kombel võimaluse asi uuesti otsustada.

Koguda kokku kõik plussid ja miinused ning seejärel on vaja saada ettekujutus, kumba varianti enamik elanikkonnast eelistab. Harro Harusoo

Rõõm oli 13.10 ÄPst leida sisukas vööndiaja pooldaja arvamus. Ega muidu meid kuulda võeta, kui ise rohkem häält ei tee.

Tubli Margit Sarapu! Ühinen täiesti aastaringse vööndiajaga pooldajatega. Lisan, et vale on võrrelda selle aasta ?ilmetut? suve eelmise aasta päikeseküllasega. Lätlased ei oleks meiega vööndiajas kohe kaasa tulnud, kui neil oma kogemus üksinda vööndiajas olla oleks nii halb olnud.

Sügisel pimeneb kiiresti. Kes meist ei mäleta, kuidas septembri keskpaigast alates ootasime talveajale üleminekut, et vähegi hommikust enesetunnet ning töötootlikkust parandada.

Lükati hoopis Lääne Euroopa eeskujul talveajale üleminek kuu aega edasi. Põhjamaa rahvale oli see karuteene. Kevadeti algas suveaeg taas meie kliima jaoks liiga vara.

Liiga palju püüame joonduda valgusküllase Kesk-Euroopa järgi. Meie loodusel ja kliimal on sealsega võrreldes suhteliselt vähe ühist. Elu ei elata ainult naabrite järgi (EU) ega naabritele, tähtsam on meie endi enesetunne ja rahva tervis. Tiiu Tamm

Teemal: Keerame aga kella! Üks lõunamaine muinasjutt räägib vanamehest eesliga. Rahvas teeääres hurjutab vanameest, et see pannud eeslile pambu selga ja ise ka veel istub väikese looma seljas. Roninud vanamees eesli seljast maha, aga see ei vaigistanud rahva pahameelt.

Lõpuks vanamees võttis pambu ja eesli ka omale selga, et vabaneda rahva pahameelest. Nüüd aga hakkas rahvas hoopis irvitama, et vanamees nii loll on.

ÄP tekstid kellakeeramisest on jätnud mulje, et ÄP on muutunud teeäärse rahva pahameele hääletoruks. Valdur

Hetkel kuum