17. oktoober 2000 kell 22:00

Vägisi kedagi maale ei saada

Alanud diskussioon Eesti Põllumajandusülikooli tuleviku üle on väga teretulnud. Tegelikult ei puuduta see vaid EPMÜd, vaid maaelu tulevikku tervikuna. Täna on põllumajandusliku tootmisega seotud vaid 5% elanikkonnast. On selge, et Eesti vajab positiivset programmi ka maaelu tarbeks. Teisisõnu ? ka selle 5% inimeste tulevikule on vaja mõtelda.

Paraku nähakse tihtipeale maaelu tuleviku ainust võimalust põllumajanduses. Pilguheit gloobusele aga veenab meid selle mõtte lünklikkuses. Eestil on ja jääbki olema suuri raskusi võistlemaks näiteks Lõuna-Euroopaga taimekasvatuses.

Paljud tänased maaelus tooni andvad tegevusalad on väga sarnased linnatingimustes toimivate eluvaldkondadega: turism, puhke- ja meelelahutustööstus, metsatööstus ja puidutöötlemine, toiduainetööstus.

EPMÜ tuleviku arutlustes põrkuvadki kaks vaadet ? üks pelgalt põllumajanduslik ja teine Eestit kui tervikut haarav visioon.

Samuti nähakse traagilist vastuolu akadeemilise, teaduslikuks uurimistegevuseks ettevalmistust andva kõrghariduse ja rakendusliku, praktilisi tegutsemisoskusi õpetava kõrghariduse vahel. Mõlemas harus on palju sarnast, kuid ometi ootab tänane tööandja värskelt ülikoolist tulnud spetsialistilt eeskätt seda, et ta suudaks kiiresti asuda õpitut ettevõtte kasuks rakendama.

Liigne akadeemiline kallak on kõigi Eesti ülikoolide probleem. Samuti napib Eesti hariduses nii rahalist, kuid mis hullem, inimressurssi. Ligi 40 kõrgkooli omamine on Eestile liigne luksus ning koondumine ja spetsialiseerumine on hädavajalik. Sama kehtib ka raha suhtes ? kasta tuleb neid taimi, mis kasvavad.

Lõuna-Eestile ja Tartule on nii tänane kui ka homne EPMÜ erakorraliselt oluline inseneride kasvulavana. Väga paljud selle ülikooli kooli vilistlased juhivad tänaseid edukaid Lõuna-Eesti ettevõtteid. Kogu elu muutub järsult tehnoloogiamahukamaks ning vajadus kvalifitseeritud inseneride järele aina kasvab.

Tartu seisukohalt on oluline koolitada ka neid inimesi, kes suudaksid lisaks olemasolevate seadmete töös hoidmisele välja töötada uusi ? nt meditsiinitehnikat või biotehnoloogiliste toodete tootmiseks vajalikke agregaate.

Samuti ei tohiks Eestile probleem olla ka tehnilise kõrgkooli olemasolu: regionaalne jaotus Tallinna Tehnikaülikooli ja EPMÜ vahel eksisteerib juba täna ning võiks head konkurentsi säilitades jätkuda ka tulevikus.

Sama probleemistikuga haakub ka olukord Eesti kutsehariduses. Oskajate töökäte puudus pärsib uusi investeeringuid Eestisse, harimatuid inimesi kallitele seadmetele ligi lasta ju ei saa. Aga koolijuhtide energia ei kulu mitte uutele vajadustele vastava tööjõu koolitamisele, vaid senise tegevuse ja eksistentsi õigustamisele.

Ainus meeldetulev hea näide on Võrumaa kutsehariduskeskus. Võrumaal on arukas tulevikunägemus ja jõuline muutuste juhtimine ühendatud ettevõtete õpetusse kaasamisega. See tagab motivatsiooni nii õpilasele ? kindel töökoht kooli lõpetamisel, kui ka ettevõttele ? vajaliku ettevalmistusega töötaja.

EPMÜs antakse juba täna paljudel erialadel head haridust. Enamik ülikooli lõpetajatest rakendub siiski linnades. Vägisi kedagi maale ei saada, kui linnas paremad võimalused on.

Traditsioonid on head seni, kuni nad arengut ei sega. Nime- ja suunamuutused tekitavad lühikeses ajakavas alati segadust, kuid võivad pikemas mõõtkavas osutuda kasulikuks. Segadus ei tohi olla siiski liiga suur ? me ei või hetkekski unustada tänaseid õppureid ning seda, millise lubadusega on nad EPMÜsse vastu võetud. Oma kokkupuudetest võin väita, et EPMÜ üliõpilased on Eesti kõige reipam ja elutervem ühe kooli üliõpilaskond. See on ehk ka nende edasise eduka karjääri selgitus.

EPMÜ tuleviku üle arutledes peaksime oma mõttejõu suunama tuleviku vajaduste rahuldamisele, mitte mineviku ebaõigluse heastamisele. Haridusministri vahetamise või kõrgkooli põllumajandusministeeriumi alluvusse viimise ettepanekud ei vii elu edasi.

Hetkel kuum