Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eestlase iseloomuga sobib elu eramajas
Lugesin artiklit ?Maja neelab...? (ÄP 02.10.) ja tekkis hirmus tahtmine samas asjas oma arvamust avaldada.
Eestlased on maarahvas, kes põhimõtteliselt on alati elanud omaette, küladeski ei saanud majad kõrvuti asuda (vastupidi meie idanaabrile). Pärast Eesti viimast okupeerimist sundurbaniseeriti suur osa elanikest. Maast lahti kistud inimene elas linnakorteris ja oma tõeliste vajaduste rahuldamiseks pidas suvilat aiamaaga.
Selline olukord iseloomustab suuremat osa elanikkonnast. 90ndate alguses, kui raha hakkas liikuma ja inimesed hakkasid oma elujärge parandama, oli märgatav, et inimesed tegelikult kartsid eraldi elama asuda ? kasutati n-ö vahepealset elamisvormi, nt rivimajad. Miks? Arvan, et kõigepealt ikkagi kartusest vastutuse ees.
Kui meenutada 50ndaid, siis ju suur hulk tublisid sund-urbaniseeritud elanikke jätkas eramus elamist ka linnas, ehitades välja Pääsküla jne. Sama jätkus hiljem Meriväljaga.
Tahangi öelda, et eestlased on alati eramuid ehitanud. Nõukogude ajal lihtsalt ei toodud seda esile, sest see ei vastanud nõukogulikule moraalile. Tahan ühtlasi näidata, miks on ühiskonnale kasulik eramutes elamise viis.
On ju vana tõde, et korterielaniku kodutoimingute osa piirdub prügikasti väljaviimise ja raudukse valimisega. See vähene viib selleni, et inimene mandub. Puudub tal ju elumaja juurde käiv töökojas töötamise kogemus, oskus oma kätega midagi teha. Siit edasi tuleb aga ka mõtete piiratus. Töökohaski ei oska ta oma ülesandeid laiemalt näha.
Eramus elades tekib inimesel talupoeglik elulaad, ta peab ja ka suudab kõik oma olmeprobleemid ise ära lahendada. See on tema jaoks ka enesestmõistetav. Sellisest elulaadist kasvab ka välja rohkem ettevõtlikke inimesi, kes suudavad ettevõtlust, teadust või mida iganes paremini edasi viia ? neis on ühiskonnale enam kasu. Samuti suudavad nad muutuva ühiskonnaga kergemini kaasa minna ja ise muutuda.
Seega arvan, et riik peaks kindlasti eramajades elamise au sisse tõstma. Samal ajal saan aru, et avalikult ta seda ei tee, ta korjaks sellega endale vaenlasi. Hakkavad inimesed ju mõtlema nii, et eramajas elamine on rikaste privileeg, kust mina selle raha võtan jne.
Tegelikkuses on aga asi tunduvalt lihtsam: riik on ju sotsiaalse kodurahu nimel igale korterelanikule tema kasutada olnud korteri kinkinud. See korter maksab nüüd juba sadu tuhandeid kroone. Seda müües, pangalaenu võttes ja ka ise ehitustööd tehes on võimalik endale kodu rajada. Arvan, et takistus on kõige enam inimeses endas, kuna ta on juba ühiskonnas kasvanud selliseks, nagu ta on...