23 oktoober 2000

Quo vadis, Tallinna väärtpaberibörs?

Ajad, mil Eestis toimusid suurimad rahvuslikul kapitalil põ-hinevate ettevõtete müügid välismaale, on möödas. Tookord oli see paratamatus. Ettevõtetel oli hädasti raha vaja ning kapital investeeringuiks Eestis puudus. Konkurent, kes oli ennast välismaale maha müünud, sattus peaaegu automaatselt eelisolukorda.

Praegune olukord on natukene erinev. Nagu seened pärast vihma kerkivad päevavalgele uued ettevõtted, mis vajavad lisakapitali. Ning see raha on olemas. Kuid inerts on väga tugev.

Eesti pankade arvetel on ca13 miljardit krooni eraisikute raha. Juriidilistel isikutel asub pankades veel ca 20 miljardit, milles on suur osa ühe-mehe holding-firmadele kuuluvat raha.

Pankade intressid teevad napilt inflatsiooni tasa, laenuvõimalused paranevad silmapilkselt. Ka ettevõtted on tihti ülekapitaliseeritud. Kuid kogu see jõukus läheb börsilt mööda. Sama kiht, mis kogu maailmas kuulub investeerimisfirmade klientide soosikute hulka, ostab reeglina mida iganes, kuid mitte aktsiaid ega osakuid.

Miks ometi? Kas esimene kogemus aastatel 1996?1998 jääbki viimaseks?

Tegelikult näitab olukord, et õnneks vist mitte. Kas järgmisel aastal Äripäev avaldab börsimaaklerite TOP 3, kuhu pääsevad kõik Eestis tegutsevad maaklerid? Ei saa ka seda välistada. Viimaste päevade sündmused räägivad siiski teist keelt. Senise trendi muutuse kasuks räägib veel üks fakt. Nimelt allokatsiooni-teooria, mis õpetab meid, et inimene kipub ostma nende ettevõtete aktsiaid, mille tegevus on talle hästi teada ning mille teenuseid ja kaupu ta ise ostab. Tänu sellele teooriale on Eesti investoritele palju kergem müüa näiteks Harju Elektri aktsiaid kui Texas Instrumentsi omi.

Allokatsiooniteoorial on ka teine pool. Nimelt olukorras, kus meie raha sarnaneb eurotsooni rahaga, ei maksa keegi Eesti ettevõtete aktsiate eest nii palju kui eestlased ise.

Hetkel kuum