Hurraaoptimism ja ELi astumise tegelik mõju

Ei suudaks välja mõelda paremat mainekujundusargumenti kui Eesti ? Euroopa Liidu täisliige. ELiga liitumine paneks Eesti automaatselt paljude oluliste välisinvestorite maailmakaardile.

Sellele lisanduks veel nii oluline riigi riskiastme automaatne alanemine liitumise järel ja sellest tulenev uute riskitundlike investorite võimalik tulek Eestisse. See kõik on just see, mida meie väike Eesti siin Euroopa idapoolses servas nii hädast vajab. Jääb vaid oodata orienteeruvat liitumisaastat 2005 ja välisinvesteeringute mahu hüppelist kasvu.

Tegelikke võimalusi hinnates on aga hurraaoptimism tagumine asi, millele toetuda. Oma olemuselt on ELiga ühinemine väga keeruline protsess, millest kasu saamine nõuab eelkõige omapoolset tublit pingutamist. Vaatame veidi lihtsustatult faktidele otsa.

Euroliitumine tooks Eestile hinnanguliselt aastas 1?3 miljardit krooni eurotoetusi, millest umbes pool läheks kohalikule põllumajandusele. Miinuspoole peale võiks kanda Eesti enda kohustused Eurokassa ees, mis hinnanguliselt on 1 miljard krooni aastas. Sellele lisanduksid kaudsed kulud, mis on seotud sotsiaal- ja tööjõupoliitika ning keskkonnanõuete kohandamisega. Ainuüksi ELi nõuete kohased tööjõupoliitika kulutused oleksid umbes 2,5 miljardit krooni aastas.

Lisaks peaksid ka eurokohased sotsiaalkulutused meil kasvama suhtena SKTsse 17-lt umbes 33-le, mis omakorda tähendab mõned miljardid kroonid aastas lisaks. Numbritest veel ? ELi fütosanitaarnõuete rakendamine Eesti toiduainetööstusele ja ELi keskkonnakaitse nõuete rakendamine meie keemiatööstusele eeldaks miljardite kroonide ulatuses investeeringuid ettevõtete poolt, et tootmisprotsess nõuetele vastavaks viia.

Niisiis rahalisest seisukohast on nii plusse kui ka miinuseid ja igasugune kulude kasv tähendab investeerimisatraktiivsuse vähenemist.

Orienteeruva liitumisaasta 2005 järgselt on Eestis tehtud kõik olulised erastamisinvesteeringud (sh energia, raudtee) ja ka kohaliku turu jagamise eesmärgil tehtud välisinvesteeringud (sh telekommunikatsioonituru jagamine).

Seega sõltume eelkõige juba tegutsevate investorite laienemisest ja ekspordile orienteeritud greenfield (ettevõtte nullist ülesehitamine) investeeringutest. Viimaseid on aga paganama raske saada ja nende puhul on lisaks riigi mainele määravaks riigi üldine konkurentsivõime. Arvestades kindlat kulude kasvu Eestis, on meie suur, kui mitte ainuke võimalus tulevikus välisinvesteeringuid kaasata kõrgtehnoloogia suure lisandväärtusega toodete ja teenuste ekspordisektorisse.

Sellisel juhul on põhiküsimuseks investeerimisotsuse langetamisel riigi konkurentsivõime, maine ja inimkapitali tase. Viimase puhul on omakorda märksõnadeks haridus, täiendkoolitus ja ümberõpe.

Nii haridussüsteemi reformimine kui ka inimeste ümberkoolitamine on aga väga pikaajalised tegevused. Seega võtmeküsimuseks saab see, kuidas me suudame euroläbirääkimiste käigus vältida sotsiaal-, keskkonna- ja muude kulude liitumisjärgset järsku kasvu, ning see, kuidas me suudame parandada oma inimkapitali kvaliteeti ja produktiivsust.

Niisiis oleks ebaõige hõisata, et hurraa, ELiga liitumine kahe-, kolme- või neljakordistab välisinvesteeringuid. Samuti on väär deklareerida, et ELiga liitumine lööb Eesti konkurentsivõime maa alla ja investeeringud vähenevad.

Riiklikul tasandil oleks õigem ümber formuleerida olulised küsimused ja nimelt mitte millal me ELiga liitume, vaid mis tingimustel me seda teeme.

Samuti võiks formuleerida ümber meie ühise eesmärgi ja nimelt mitte mis aastal me peame ELiga ühinema, vaid mis aastal peab meie elatustase ELi keskmisega võrdsustuma. Usun, et need kaks on oluliselt erinevad eesmärgid, mis nõuavad erinevat tegutsemist.

Ettevõtte juht peaks juba täna teadvustama, millised muudatused tema majandusharus toimuma hakkavad ja kas tema ettevõte on sellest tingituna võitjate või kaotajate poolel ning mis veel olulisem ? mida täna ette võtta, et ELiga ühinemisest võitjana välja tulla.