Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Haridus osta endale ise
Haridusministeeriumi kava näeb ette, et 2002. aastal väheneb riiklik tellimus ligi tuhatkonna üliõpilaskoha jagu. Ümberseletatult tähendab see, et 1000 tudengi jaoks muutub kõrgharidus tasuliseks.
Äripäeva arvates tuleb kõrghariduse omandamine täielikult tasuliseks muuta.
Haridusministri pakutud lahendus on poolik. Poliitikas paraku on kardinaalsed muudatused visad sündima. Arvata võib, et Tõnis Lukase otsus ? kõrgharidus nüüd tasuliseks ? tooks kaasa samasuguse pahameeletormi, kui tõi kaasa rahvusraamatukogu lapsed-välja-plaan.
Loomulikult ei saa kõrghariduse omandamist tasuliseks muuta paugupealt ja n-ö tagasiulatuvalt ehk siis pool stuudiumit riigi raha eest õppinu peaks ühtäkki kolmanda kursuse talvel kukrut kergendama hakkama. Panna maha aastanumber, kust alates kõik sisseastunud omandavad haridust juba oma raha eest, on võimalik. Viis aastat üleminekuperioodi ja kõrghariduse omandamine Eestis on täielikult tasuline.
Haridusministeeriumi kava peab olema tunduvalt radikaalsem ja kaugemalevaatav. Lisaks sellele, et kõrgharidus tasuliseks muuta, peab riik lõpuks kaardistama, mida, millise haridusega inimesi vaja on. Et ei valmistataks ette mõttetuid üliõpilasi, kes pärast kooli ei leia tööd. Äripäeva IT-seminaril märkis ühe ettevõtte juht, et Eestil pole vaja iga aasta kümneid filosoofe, kes peatselt revolutsiooni tegema hakkavad, vaid inimesi, kes pärast ülikooli lõpetamist ka tööd leiavad.
Tasuta haridust ei ole olemas. Vahe kahe õppuri vahel on vaid selles, et üks maksab oma õppimise eest ise, teise eest maksab riik. Osa üliõpilasi peab vanemate toel või ise lisaks enda koolituskuludele maksma maksude kaudu ka teiste tudengite kooliraha. Nt keelekursuste eest tuleb üldjuhul päris soolane summa välja käia. Samas on viieaastane stuudium keeleõpetajale aga priipärast.
Riigi tellimus ei pea tähendama ilmtingimata hariduse kinnimaksmist. Õpetaja näitel jätkates ? mis kasu on näiteks riigi rahaga koolitatud õpetajast, kes kunagi tahvli ette ei lähe, vaid otsib endale tasuvama töö. Mis seal salata, ka Äripäevas töötab omajagu pedagoogiharidusega inimesi.
Oma taskust makstaval rahal on lisaks üks hea omadus: ühelt poolt ta tagab õppes osalemise, tudeng ei unusta ära, et ta ülikoolis käib, teisalt annab see õiguse ka koolilt kvaliteetset teenust nõuda.
Skeem, mida toimetus õigeks peab, on järgmine: täielikult tasuline kõrgharidus, mille eest maksmiseks saab võtta õppelaenu. Andekamad ja õppetöös edukad saavad stipendiumi. Kui lõpetad edukalt kooli ja otsustad siiski õpetajatööle minna, kustutab riik tasapisi sinu õppelaenu. Õpetajatöölt enne laenu täielikku kustutamist lahkudes hakkad ise maksma.
Kui riik ei pea enam kõrghariduse eest maksma, vabaneb ressurss, mille eest garanteerida suuremat õppelaenu. Raha jääb ka selleks, et tõsta õpetajate palka, ja pedagoogilise haridusega inimene, kes praegu esimesel võimalusel koolist vehkat teeb, tunnetab ühtäkki, et ka õpetajatöö on hea.