Uudised
26. oktoober 2000 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Makse maksab igal juhul maksta

Igal riigil on teatud hulk ülesandeid. Näiteks riigi olemasolu kaitsmisest kuni nõrgemate ühiskonnakihtide olemasolu tagamiseni. Nende ülesannete täitmiseks kogub riik makse. Nii kokku saadud raha nimetatakse maksumaksja rahaks ning ühiskonnal ja tema üksikliikmeil on täielik õigus omada teavet selle raha kohta. Eelkõige muidugi selle kasutamise kohta.

Siinkohal pannakse üldiselt punkt. Miks aga ei võiks ühiskond teada sedagi, kuidas maksumaksja raha koguneb? Pooldan seisukohta, et võib küll. Ja omada teavet mitte ainult aktsiisi- või käibemaksu, vaid ka üksikisiku tulumaksuga kogutud summade kohta.

Kõrvuti selle, n-ö filosoofilise lähenemisega tingis maksukorralduse seaduse muutmise eelnõu (SE 511) esitamise tõsiasi, et riigil, nii keskvalitsusel kui omavalitsustel, on kohustus täita teatud hulk ülesandeid. See nõuab raha.

Makse maksab maksta, sest ainult nii saab tõsta pensione, rajada infrastruktuuri, maksta toetusi ja teha veel tuhat muud asja. Maksumaksja kontrolli all muidugi.

Maksude laekumise parandamiseks on kaks võrdväärset teed: tugevdada avalikku võimu ja avalikkuse järelevalvet. Mõlemad on hädavajalikud ja täiendavad teineteist. Eelnõu püüab seadustada just teise tee. Ning tegelikult on esimesed sammud ses suunas juba astutud.

Maksukorralduse seaduse § 11 lõike 4 punkt 1 lubab maksuametil avalikustada maksuvõlglaste nimed. Sama lõike punkt 6 lubab omavalitsusel kontrollida, kui palju üks või teine tema maa-alal asuv firma on üksikisiku tulumaksu üle kandnud.

Eelnõu, mille koos kolleeg Tõnu Kõivuga esitasime, on nende sätete loogiline arendus ning see haakub ka avaliku teabe seaduse eelnõu sättega, mis ei loe delikaatsete isikuandmete hulka tasutud tulumaksu kogusummat. Nõnda et juba praegu on seadusi loov mõte meie pakutud ideele üsna lähedale jõudnud.

Tõuseb küll. Optimistid kinnitavad, et seaduse rakendamine parandab maksulaekumist 10 ja annab avalikule sektorile juurde 2 miljardit. Ehk seda, mida riigil napib oma ülesannete täitmiseks. Olen mõnevõrra pessimistlikum, ent ka maksulaekumise üheprotsendiline kasv toob omavalitustele juurde 40, riigikassale 31 ning riiklikule ravi- ja pensionikindlustusele 113 miljonit krooni.

Oponendid on väitnud, et eelnõu taga on ametnikkonna soov iga hinna eest raha juurde saada, et seda siis omatahtsi kulutada. Ei ole. Tegelik eesmärk on tagada avaliku võimu ülesannete täitmine. Ning ümbrikupalga eeldatavast vähenemisest lähtuv ravi- ja pensionikindlustuse rahalise seisu paranemine väljendub võimaluses tõsta pensione ja meditsiiniõdede palka ning vähendada järjekordi raviasutustes. Nõnda et tõesti maksab makse maksta.

3. oktoobril ei toetanud valitsus eelnõu, teatasid uudisteagentuurid. Nad eksisid. Valitsus ei toetanud eelnõu esitatud kujul. See tähendab, et eelnõu sõnastus oli halb. Usutavasti tekitas probleemi meie soov jõustada seadus 1. jaanuarist 2000, et avalikustada juba tänavune tulumaks. Se-da võib tõlgendada kui soovi seadus tagasiulatavalt rakendada. Me ei vaidle vastu, kui riigikogu leiab, et õige rakendamisaeg on 1. jaanuar 2001.

Me ei vaidle ka vastu, kui mõni kolleeg, näiteks Reformierakonnast, soovitab lisada sätte avalikustada mitte ainult inimeste makstud tulumaks, vaid kogu tema tulu või varanduslik seis. 19. oktoobril eelnõu esimesel lugemisel oldi ju mures, et tasutud tulumaks ei peegelda inimeste, eelkõige varakamate, kõiki sissetulekuid. See tähendaks küll üleminekut täisdeklaratsioonidele ja kaudsele maksustamisele, ent miks mitte.

Ma ei oska praegu öelda, kuidas avalikustamine toimuma hakkab. Meie kujutluses peaks selle korra kehtestama rahandusminister. Võimalik on Soome variant, kus iga mees võib minna maksuametisse ja küsida teise inimese kohta andmeid, ilma et oma nimegi ütleks. Või Rootsi variant, kus maksuameti andmebaasi saab kasutada siis, kui ametile on tasutud teatud summa. See on valiku küsimus.