Kaido Einama • 26. oktoober 2000 kell 22:00

Mudaturistide lemmikaeg algab ATV safariga

?Esialgu läheb aega, lõpus käib juba kiiresti,? seletab Indrek võtmeid proovides. Uued masinad on eelmine päev just veoautoga Eestisse saabunud.

ATVd ehk all terrain vehicle?id ehk minimaasturid sobivad Eesti enamasti mudastes oludes kasutamiseks aastaringselt. Seega peaks ATV-safari murdma turismiäri põhiprobleemi ? hooajalisuse. Ükskõik millal saab neljarattalise minitraktorit meenutava masinaga sõita kas suvises kuumuses, kevadises ja sügiseses poris või talvel poolemeetrises lumes.

?Mida hullem ilm, seda parem,? arvab Indrek Herman, kui kümme safarile minejat vihma tibama hakkaval hommikul sügisel kasutuna seisvatele Nelijärve suusaradadele suunduvad. Juhtimiseks pole palju teadmisi vaja, ka autoga mittesõitnud saavad ATVga edukalt hakkama pärast lühikest harjutamist. Kurvis tuleb kallutada end kurvi keskpunkti suunas ja rooli julgelt ning jõuliselt keerata. Siis on üsna raske masinat ümber ajada või kraavi lennata.

Nelijärvelt algav V-Matkade matk on esialgu nagu vormelisõit: laiad suusarajad, kurvilised kruusateed ja lauged künkad. Mahajääjaid ei ole, tee ääres jälgivad möödujaid üllatunud jahimees ja rohust end välja kergitav taksikoer.

Järve äärde jõuame läbi porimülka, kust on üritanud ka üksikud maasturid läbi sõita. ATVde jaoks pole ujuvast mudast ja sügavatest roobastest probleemi. Kohati tõuseb siiski muda üle jalase ja ujub ketsi vahelt sisse. Nii käibki eksootiline mudaturism. Pärast seda läheme ronima. Järve ei lähe, sest ATVde istme all on õhuvõtukoht, mis ei tohi vee alla jääda. Vesi on liiga külm ka.

Järveni viib ainult üks mudane tee, teisi, mis järve juurde viivad, enam teedeks nimetada ei saa. Sealt ei saa isegi jala läbi põlvist saadik mudasse vajumata. Reisijuht V-Matkadest otsustab siiski kümneliikmelise ekspeditsiooni soostunud lodumetsast läbi vedada. Esialgu on kõik ilus ja ka masinad veel erkpunast värvi, kuid esimeste kraaviületuskohtade juures läheb lahti sajanditagune teedeehitus palkide ja okste abil. Esimesed masinad vajuvad poolest saadik mutta, mootorid auravad ja kambakesi mudas trampides saab kiiresti naha soojaks ka vaatamata tibutavale vihmale. Ühest august välja ja kohe järgmisse tagasi, nii möödub mõndasada meetrit läbides mitu tundi. Pärast mülka läbimist oleme aga puutumatus looduses, kuhu harva inimese jalg satub. Siiski on mõnes madalamas kohas märgata aastatetaguseid sõjaväeliikurite jälgi. Lõunaks vorstikese ja lõkkega laagriplatsi äärde jõudes enam masinate värvi eemalt ära ei tunne.

Kui jõuame Kuusalu lähedal suurematele kruusateedele, saab aru, et ATVdega võib Eesti piires ühe päevaga üsna kaugele jõuda. Ja kaitseprillideta mitte eriti kaugele, sest 70 km/h kiirusel peksab tihe vihm vastu nägu juba väga valusalt nagu haavlitega.

Mere äärde jõuab juba hämaruses, ja lõpp-punktis, Kaberneeme sadamas ootavad meid üllatunult esimesed Raudtee Erastamise Rahva Aktsiaseltsi koosolekule kogunevad asjalikud tippärimehed.

Hetkel kuum