Ühtse seadusega saab vältida vastuolusid

Rõõm oli lugeda Helje Johansoo artiklit ?Uued mõisted külvavad ehitusseaduse eelnõus arusaamatusi? (ÄP 11.10), see annab lootust, et on tekkimas sisuline diskussioon planeerimis- ja ehitusseaduse võimaliku tükeldamise tagajärgede üle.

Lihtsaim viis vasturääkivusi planeerimisseaduses ja ehitusseaduses vältida on need taas tagasi üheks seaduseks teha. Majandus- ja keskkonnaministeeriumi omavaheline diskussioon tuleks kasuks nii ühtse seaduse planeerimise osale kui ka ehitamise osale.

Tänaseks on seaduse tükeldamise kohta põgusealt seisukoha võtnud ka keskkonnaministeerium. Tõsi, vaid keskkonnaveebi vestlusringis.

Urmo Kala seisukoht seaduse tükeldamise kohta minu ÄPs kirjutatu (14.08 ?Raha võim suureneb?) ajel oli järgmine: ?Seni tegutsev planeerimis- ja ehitusseadus on jõudnud täiendamise ja muutmise faasi. Muutunud on planeerimise ja ehitustegevuse riiklik korraldamine. Need tegevused on jaotatud kahe ministeeriumi: keskkonnaministeeriumi (planeerimine) ja majandusministeeriumi (ehitustegevus, sh ehitamine, ehitiste haldamine, hooldamine ja ka lammutamine) vahel. Majandusministeeriumi valitsemisalas on ka elamumajandus.?

Niisiis on keskkonnaministeeriumi jaoks oluline tükeldada seadust, sest nii on neil mugavam.

Muud loogikat seaduse tükeldamises polegi. Eestlaslik alalhoidlik suhtumine siin küll ei kajastu. Pigem jääb mulje, et mõlemal ministeeriumil on oma ministrile vaja raporteerida uue seaduse tegemisest. Kahjuks tehakse seda keskkonna säästliku kasutamise printsiipe unustades.

Ehitamine on kõige enam keskkonda muutev inimtegevus. Muutused on reeglina püsivad ja pikaajalised. Seega peab ehitamise peale mõtlemine olema loomulik osa planeerimisest ja ka vastupidi, iga suurema ehitise kavandamise loomulik algetapp on detailplaneeringu koostamine ja vajadusel kavandatava objekti keskkonnamõjude hindamine.

Ses kontekstis ootaks, et äsja väljakuulutatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seadus ning planeerimis- ja ehitusseadus moodustaksid ühtse ja tervikliku süsteemi.

Praegu on aga võimalik olukord, kus viieaastase töö tulemusel jõuti lõpuks küll keskkonnamõjude hindamise lahtikirjutamiseni seaduses, kuid kaotatakse ühtne kontroll ja järelevalve planeerimise ja ehitamise üle. Asjatundjana jääb mulle endiselt arusaamatuks, miks ei taheta asju lahendada ministeeriumidevahelises koostöös.

Eraldi seadusi käsitledes tekkib rohkem ebakõla ja vasturääkivusi. Esimesed neist on ka juba avalikkuse ette jõudmas. Loodan siiralt, et planeerimisseadus ja ehitusseadus parandatud ja täiendatud kujul kehtestatakse riigikogu poolt ikkagi tervikliku ja omavahel seotud planeerimis- ja ehitusseadusena. See väldiks paljud vasturääkivused eos.

Ühtse seaduse poolt räägib ka viie aastaga välja kujunenud traditsioon ja inimeste järjest süvenev arusaam ehitamise, projekteerimise ja planeerimise omavahelistest sidemetest.

Käsiraamatu ?Soovitused üldplaneeringu koostamiseks? tutvustamiseks toimunud loenguseeria Eesti maakondades näitas ilmekalt, et huvi keskkonna säästliku kasutamise planeerimise vastu on suur.

Valdades ja linnades on hakatud aru saama, et planeering tähendab teatavat garantiid selle kohta, kuidas ja mida saab ehitada.

Kahju, et käsiraamatu välja andnud keskkonnaministeerium ei lähetanud koolitusi ja inimeste küsimusi kuulama rohkem kui vaid ühe oma esindaja. Seaduse koostajatel tulnuks küsimuste ja vastuste vooru kuulamine kindlasti kasuks.