5. november 2000 kell 22:00

Auditeerimine olgu ettevõtjale vabatahtlik

Kõiki aktsiaseltse ja neid osaühinguid, mille osakapital ületab 400 000 krooni, tuleb praeguse äriseadustiku järgi auditeerida. Varem kehtima hakanud raamatupidamise seaduse järgi kuuluvad auditeerimisele osaühingud, mille käive ületab aastas miljon krooni. Riik tahab nüüd osaühingute korda leevendada, sätestades nende auditeerimise kohustuse alates 250 miljoni kroonisest käibest.

Äripäev teeb ettepaneku kaotada kõigi ettevõtlusvormide osas erinevate seadustega kehtestatud auditeerimiskohustus.

Kui igas ettevõttes töötavad raamatupidajad, tihti on ametis veel finantsdirektor, ja teiselt poolt hoiab ettevõttel silma peal maksuamet, siis milleks veel auditeerimine? Audiitor kontrollib, kas ettevõtte raamatupidamine vastab õige ja õiglase põhimõttele, sõnaga, on vastavuses hea raamatupidamistavaga. Seda laadi arvamust tahab kuulda eelkõige suurettevõtte laialdane aktsionäride ring, kellel muidu praktiliselt puudub võimalus ettevõtte rahanduses sotti saada. Teisalt on audiitori positiivse arvamusega hea lõpetada ettevõtte järjekordset aastaraamatut, see on kui haamrilöök koosoleku lõpus.

Ent väikettevõtja seisukohalt, kes on ühtaegu nii omanik, tegevjuht kui ka raamatupidaja, pole range auditeerimisnõue tarvilik. Kes võiks olla väikefirma auditeerimise (sisuliselt: raamatupidamise suhtekorraldaja) adressaat? See adressaat praktiliselt puudub. Auditeerimine võib küll taltsutada maksuameti huvi konkreetse väikefirma vastu, kuid kindlasti ei välista seda huvi täielikult. Seega peab raamatupidamine, sõltumata auditist, igal juhul korras olema.

Kui väikefirma soovib oma usaldusväärsust äripartnerite silmis tõsta, tellib ta tulevikus auditi ise põhimõttel: kel janu, sel jalad. Pole ju audit midagi muud kui üks paljudest raha eest ostetavatest finantsteenustest, sestap on riigipoolne administreerimine asjatu.

Audiitorid väidavad vastu, et auditeerimine peab olema enamikule ettevõtetele kohustuslik, sest see suurendab firma finantsaruannete usaldusväärsust.

Nimetatud väite vastu räägivad aga Apananski ja Bergmanni näited. Olid ju nendegi firmad kenasti auditeeritud, loe: kahjumid kõrgtasemel suhtekorraldusega seadustatud. Võib-olla ei võimaldagi audiitori tegevus rohkemat ? on ju tema arvamus-lõppjäreldus kaunis napp: märkusteta, märkustega, ei vasta headele tavadele või ei avalda audiitor arvamust. Seda viimast juhul, kui audiitor ei saa enda arvates kätte kõiki vajalikke materjale.

Kas on ettevõtjal kõike seda vaja ja lisaks muusika tellimise eest maksta? Kui tal sellist kohustust enam ei ole, siis on ettevõtjal ka parem positsioon audiitorifirma hinnakirja üle tingida.

Hetkel kuum