Kütusefirmade kurejutt

Hoolimata kütuse tarbimise märgatavast vähenemisest on kütusegigandid, kasvõi Shell ja Statoil, suurendanud jooksva aasta kasumit üle 60 protsendi. Kütusefirmade megakasumid on soodsat turusituatsiooni ära kasutades normaalsed, hinnatõusu õigustused aga suhtekorralduse piinlikkust tekitav ämber.

Äripäev leiab, et avalikkusele antav informatsioon kütusemüüjate raskest olukorrast, viitega nafta hinna tõusule, ei vasta tõele.

Olukord on raske tarbijale, sellest on tulnud kuni teeblokaadideni viinud rahutused Lääne-Euroopas. Ka meie tarbijahinnaindeks tõusis oktoobris 5,4 protsendini aasta arvestuses, oluline komponent ses on kütuse hinna tõus.

Ent kütusemüüjatele pole lähiajaloos olnud aegu paremaid kui praegu.

Bensiin on sisse ostetud pikaajaliste lepingutega, ja meie regioonis, sõltumata Shellist-Nestest-Statoilist, peamiselt Venemaalt. Kas nendele bensiinikogustele on õige rakendada Rotterdami vabasadama hindu, kuhu need tsisternid kunagi ei jõua? Kui näiteks baaripidaja varustab end õllepurkidega hulgi otse tehasest, ei ole ju õigustatud viidata Statoili tankla õllepurgi jaehinnale.

Teguviis on inimlikult mõistetav, kuid tegelikult tarbijale puru silma ajamine.

OPEC. Nad pumpavad endises mahus või isegi rohkem, aga nendegi toodetava nafta on kütusegigandid futuurlepingutega ette ära ostnud. See tähendab, et vabasadamas bensiini napib ja bensiini nn maailmaturuhind tõuseb lakke. Sellele hinnale on hea viidata, kui plaanida järjekordset hinnatõusu koduses Järve või Sõle tanklas. Tarbijale jääb ütlemata ainult see, et vabasadamast nn maailmaturuhinnaga ja samal päeval tarnimisega keegi bensiini ei osta.

Tõsi, ka OPEC on nafta hinda tõstnud, kuid ainult umbes kuuendiku sellest, mis on toimunud naftabarreli hinnaga nn maailmaturul. Seega on viis kuuendikku hinnatõusust langenud kaupmeeste kaukasse, ja tarbija arvel.

Riiklikud maksud. Aktsiis moodustab suure osa bensiini jaehinnast, ent on sellegipoolest kroonides fikseeritud ega anna alust hinnatõusuks. Käibemaks lisandub veel kõige otsa; ent kui puuduks kütusefirmade algatatud hinnatõus, ei saaks ka käibemaks suureneda.

Samas oleks vale hinnatõusu riiklik kompenseerimine, nagu nõutakse paljudes riikides, k.a Eestis. See raha tuleks ikka meie enda taskust, lisaks ei lõpetaks riiklik kompenseerimine hinnatõusu iialgi.

Dollari kurss. See on tublisti tõusnud, ent dollari kursiriske saab maandada samal moel kui futuurlepingutega bensiini hinna tõusu. Eesti kommertspangad väidavad siiski, et kütusefirmad pole riskimaanduse instrumente kasutanud. Et kohalikud kütusefirmad pole riske maandanud Eestis, ei tähenda, et emafirma pole seda ühe suure lepinguga teinud. Kas selleks istuvad peakorterites finantsdirektorid ja muud kõrged ametimehed, et öelda: meie riske ei maanda ja sõltume üksnes maailmaturuhinnast.

Statoili hinnatablood on kroonide koha pealt ühekohalised ? kroonid on kokku litsutud ja sendid laiutavad ?, tabloosid pole tahetud või raatsitud välja vahetada. Seega jääb lootus, et bensiiniliiter hakkab taas kunagi alla 10 krooni maksma, kui enne euro peale ei tule.