Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Hyundai hakkab Sharaniga rinda pistma
Huvi uue Hyundai mahtuniversaali vastu on suur. Esimene proovisõiduauto läks kaubaks juba järgmisel päeval kui auto oli numbri alla saanud. Äripäev jõudis temaga sõita vaid sadakond kilomeetrit, kui üks Eestis ärimaailma juhtfiguure autole ?käpa peale pani?.
Hyundai uus mahtuniversaal on projekteeritud Euroopas ja arvestab kõiki siinseid nõudmisi. Juba autosse sisse istudes ei teki vähimaki tunnet, et tegemist on korealasega. Armatuuri kujundus vihjab pigem Euroopa toodangule, materjalivalik meenutab mõneti Jaapani autot. Kohe hakkavad silma suured ja väga hea nähtavusega küljepeeglid. Sealt on näha isegi auto tagaratast ja tagurdades annavad need üllatavalt tõetruu pildi auto mõõtmetest. Igatahes ei teki selle autoga tagurdades mingit vajadust pead pöörata. Automaatkäigukasti juhthoob asub roolil ja sõitma asudes surub 2,7-liitrine V6 mootor selja istmesse kohe, kui paigalt võtta. Igatahes on neljaastmelise automaatkäigukasti ja mootori pöördemomendi suhe väga täpselt paigas ja autol jagub võimsust igal kiirusel.
Ajakirjanduslik õelus sunnib otsima auto juurest miinuseid, kuid see ei olegi nii lihtne, kui algselt arvasime. Ainsatena torkavad silma suhteline ruumikitsikus tagaistujatel ja veidi väikestena tunduvad esiuksed. Suurem inimene võib hooletumalt sisenedes pea uksepiida vastu ära lüüa. Seevastu tagauksed on sedavõrd suured ja kandilised, et esmapilgul näib olevat tegemist liugustega. Tegelikkuses avanevad need siiski hingedel nagu uksed ikka, ehkki parklas võib nendega veidi probleeme tekkida.
Ka lisavarustusele ei ole selle auto puhul midagi ette heita. Olemas on nii automaatne kliimakontroll, ABS-pidurid koos pidurdusjõu ühtlustaja EBDga, salongi sisenevat õhku värskendav AQS-süsteem, esimesed turvapadjad. Eriti üllatab Trajet oma arvukate panipaikadega. Kindalaekaid on kaks, keskkonsoolist jookseb välja kolm sahtlit: üks neist on tuhatoos, teine kummipõhjaga polsterdatud sahtlike, kolmas mahutab veidi suuremamõõtmelisi esemeid. Lisaks on raadiopaneeli all avatud sahtel, kuhu võib pista rahakoti. Panipaiku leiab ka istme alt, tagaistujate juurest. Uksesahtlisse mahub vabalt ära suur 1,5-liitrine joogipudel jne. Meeldiv on, et kolmandal istmereal istujad saavad ise reguleerida ventilaatori pöördeid ja õhu liikusmissuunda.
Mis puutub Trajeti tehaseraadiosse ja helisüsteemi tervikuna, siis esimese kohta ei oska midagi erilist arvata. Küll aga puuduvad kõlaritel teravate helide jaoks mõeldud pisikesed väljuhääldajad ja kogu akustika on suhteliselt müdisev ja ebakonkreetne.
Praktilisuse osas on Trajet igati tasemel. Kõiki tagumisi istmeid on võimalik ükshaaval autost välja võtta, juhi kõrval asuvat istet saab pöörata 180 kraadi. Kõikide istmete seljatugede taga asuvad pisikesed söögilauad, kus on kohad erinevate mõõtmetega joogitopsidele. Ja isegi kui kõik istmed on sees, mahub autosse 523 liitri jagu pagasit. Kui kolmas istmerida eemaldada, mahub seda koguni 1801 liitri jagu, ja kui ka teine istmerida välja võtta, siis 3178 liitri jagu. See meenutab juba kaubabussi.
Mootoreid on autol kaks: 2-liitrine R4 ja 2,7-liitrine V6. Käigukastidest on valida esimese puhul viiekäigulise manuaali ja neljaastmelise automaadi vahel, V6 saab vaid automaatkäigukastiga.
Ka hind on Trajetil mõistlik. Alghind 250 000 krooni on võrreldav väikeste mahtuniversaalidega. Proovisõiduks olnud nahkistmetega tippversioon, millel puudus vaid pardakompuuter ja püsikiiruse hoidja, maksab 365 000 krooni.
Möödunud nädalal saabunud neljast autost läksid kolm kohe kaubaks ja vaid üks vaba auto ongi alles. Seetõttu ei ole me talle veel väga suurt reklaami teinud. Järgmine suurem partii jõuab Eestisse alles detsembri keskel.
Aga huvi on auto vastu on täiesti olemas ja ma loodan, et ta leiab meie turul oma koha. Kuidas täpselt ta minema hakkab, on raske ennustada. Suuruselt ja praktilisuse poolest on ta konkurentidest odavam, kuid mis seal salata, kaubamärk pole eestlaste seas nii populaarne kui mõnel Saksa või Jaapani päritolu autofirmal. Kvaliteedi osas aga minul kahtlusi ei ole. Viimasel ajal on meil pigem see probleem, et teeninduse töötajatel pole tööd. Autod lähevad ja kaovad.