Ülemus ajab mulle hirmu nahka

?Kui oled just vaadanud filmi, kus Sylvester Stallone nagu muuseas vaenlastest jagu saab, pistaks või ise rinda terve kambaga,? ütleb psühhoanalüütiline terapeut Endel Talvik. ?Aga niipea, kui oma ülemust näeme, on hirm kohe tagasi. Ja kui ülemuse sekretär ütleb midagi nipsakalt, on terveks päevaks tuju läinud.?

Kes ei tahaks olla vaba, kuid sisemised kammitsad hakkavad ikka ja jälle seda takistama ja sunnivad küüru selga tõmbama. Hirmust ülemuse ees võib küll lahti saada, tihti on see aga niisama vaevaline nagu suitsetamise mahajätminegi.

Õnneks pole see nõiaring, oma saatuse juhtimine on võimalik enda kätte võtta. Nutikas oleks maha istuda ja iseendaga nõu pidada: mida ma tahan, mis aitaks eesmärgi poole liikuda või kas tuleks kellegi abi otsida.

- Enesekindlust annab aktiivne sportimine.

Sõpradega asja arutamine võib anda häid tulemusi.

Harjutada tuleks erinevaid käitumismalle ja võtta vastu väljakutseid. Edukas äriajamine on paljudel iseenesest ära kaotanud varasema alaväärsuskompleksi või süütunde.

Võib minna psühhoteraapiasse: kognitiivne käitumisteraapia õpetab analüüsima olukorda, psühhoanalüütiline teraapia õpetab lahti seletama oma lapsepõlvekogemusi ja annab laiemad eesmärgid.

Hirmust saab lahti, kui endale selgeks teha, kus on selle juured. ?Pole juhuslik, et meile meeldivad kindlad kunstiteosed, muusika jne,? ütleb Talvik. ?Meie arusaamad ja käitumise põhjus on tallel sisemaailmas, mille on kujundanud lapsepõlv.?

Esimestest eluaastatest sõltub suuresti ka see, missuguseid suhteid loome. Nii võib ülemusega läbisaamist võrrelda lapse ja vanemate vahelise suhtega. ?Kui on olnud mõistev suhe oma isaga ja temaga on arutatud asju nagu võrdne võrdsega, siis on inimesel kogu eluks kaasa antud tunne, et abi saab kõikide vanemate ja kõrgemal positsioonil meeste käest,? selgitab Talvik. ?Selline inimene läheb ülemuse juurde nõu küsima, nagu läheks sõbra juurde.?

Tihti võib olla aga nii, et ülemus ei taha alluvat võrdväärse partnerina jutule võtta. Seda näiteks juhul, kui ülemus on pidanud lapsepõlves rusikatega enda eest seisma ja virutama enne, kui ise vastu nina saab. Tema eluhoiaku järgi on asjad ohjes vaid siis, kui ta ise kindlalt hierarhia tipus püsib. Selline ülemus võib võrdväärse suhte otsija ajus tekitada assotsiatsiooni lapsepõlve karmi onuga, kes oma asjade puudutamise eest sakutas või laksu andis.

Kui tagamaad jäävad lahti seletamata, võib pinge kahe inimese vahel kasvada nii suureks, et alluvale hakkab töösuhe tõsiselt vastukarva käima ja ta lahkub vabatahtlikult töölt.

Samuti pesitseb lapsepõlvest saadik iga inimese sees nähtamatu ja mõõdetamatu superego. Neil inimestel on äärmiselt kõrged sisemised normid, mis sunnivad neid rabelema. Kuna põhjamaalasi on kasvatatud lapsest saati sõnakuulmise vaimus, on meil enamasti normid ja käsud varakult selged, mistõttu superego võib samuti liiga võimas olla.

Üliagarad üritavad tihti kontrollida kõike alates sekretäri töögraafikust kuni uksehingede õlitamiseni. ?Keegi ei jõua lõpmatult kontrollida, kas firmas töötab kõik nii, nagu raamatus kirjas,? ütleb Talvik. ?Ülepinge kurnab ära ja ükskord tuleb hakata sellele tervisehädade näol lõivu maksma. Kui aina kaasa noogutada, kui ülemus tööd juurde annab, siis varem või hiljem jääb rabeleja haigeks ja töö ikkagi tegemata.?

Parem variant on, kui enne kokku kukkumist hakkab tööle sisemine kaitsemehhanism, mis paneb töökohustusi pealiskaudsemalt täitma. Teine võimalus on, et hakatakse rutiinselt järgima mingeid reegleid, mis ei luba ka koormust liiga suureks minna. ?Näiteks ülekoormatud ametnikud ei hakka enam abivajajate probleemidesse süvenema, vaid veavad seadusest näpuga järge, kes saab kodakondsuse ja kes ei saa,? toob Talvik näite.

Talviku sõnul on kõige õigem variant enda käest küsida, miks ma vajan tunnet, et firma seisab minu najal püsti? Miks olen võtnud endale nii ränga töökoorma, et pole enam aega pere jaoks ega sõbraga malet mängida? Kes ise ei suuda neile küsimustele vastata, võiks kellegagi asja arutada.

Teisalt on töökoha kliima kujundamine ülemuse kätes, kes võib samuti pingeid üles piitsutada. ?Kindlasti on tal endal hirm: kui ta ei sunni alluvaid takka, võetakse ta ise kohalt maha,? märgib Talvik. ?Aga mida rohkem ta seda teeb, seda kiiremini hakkavad alluvad vahetuma ja seda rohkem on ta hädas.?

Pidevalt tööle sunnitud inimene kaotab mõtlemisvõime. Talvik võrdleb kurnatud töötajat puusaagijaga, kes terve päevaga pole suutnud puud maha võtta, ehkki on hommikust saadik usinalt nühkinud. Kui naabrimees soovitab saagi teritada, vastab ta: ?Pole aega, puu on vaja maha võtta!?

Kõige parem töötulemus on kollektiivis, kus töötajaid ei peeta lorudeks, kes iga hinna eest looderdaksid. ?Kui inimesi usaldada, siis nad teevad, palju jaksavad,? kinnitab Talvik.

Nõrga superegoga inimesi, kes leiavad, et palk on kõigest hommikune ülestõusmise raha ja iga liigutuse eest peaks ekstra peale maksma, on vähe. Esmapilgul oskavad nad tavaliselt jätta suurepärase mulje, mistõttu võetakse enam-vähem igale poole tööle. Enamasti nad ühe koha peal aga kuigi kaua vastu ei pea.

Nõrga superegoga inimestele meeldib aega mööda saata arvutimänge mängides, napsitades või muudmoodi oma lapselikke kihusid rahuldades. Ülemusena on nad minnalaskja tüüpi.

Enamik inimesi on aga hästi arenenud superegoga. Nad töötavad jõudumööda ja leiavad küllaldaselt aega ka puhkamise jaoks.

Autor: Eha Laanepere