Tõhus tööstus tõrjub piraatkauba lettidelt

Eesti ei ole maailmas kunagi olnud tuntud tähtsa tööstusriigina. Ei ole seda ka praegu ning vaevalt et tulevikuski. Kui üldse rääkida Eesti tööstuse hiilgeajast, siis tuleksid kõne alla ehk 1930ndad aastad, mil põllumajanduslik väiketootmine oli tõepoolest kõrgel järjel.

Eesti vajab kodumaist töötlevat tööstust, kuid selleks et see säilida ja edeneda saaks, peab riik senisest tunduvalt enam soosima väiketööstuse arengut. Soosima nõnda, et ka iga metsatalu võiks toota kvaliteetset laiatarbe- või toidukaupa, kartmata sealjuures ise nälga jääda.

Riikliku toetava suhtumise hoovaks olgu paindlik omavalitsuste kaudu toimiv maksupoliitika, mitte pelk toetuste ning abiraha jagamine. Sest kui kodumaine legaalne tööstus on kõrgel järjel, ei ole enam kellelegi müüa piraattoodangut, ei soovi siis keegi enam ka säilitusainetest pungil sisseveetud toidukraami ega vanamoodsa väljanägemisega vidinaid.

Võib kinnitada, et kõik see globaalses mõttes vähene, mis Eestimaa tehastes, vabrikutes, meiereides ja pruulikodades toodetud, on läbi aegade olnud nõutud ja kõrges hinnas kaup. Olgu siis tegu legendaarse Kreenholmi Manufaktuuri toodanguga tsaariajal, sadades taludes valminud võiga vabariigi algusaastatel või nõukogudeaegse masinatööstusega.

Eestimaal toodetu on ka praegu väärt ostmist ning tõuseb üha enam hinda nii omade kui võõraste seas. Samas on selge, et väikeriigi tööstustoodang saab kasvada ja ettevõtted areneda ainult ekspordi osakaalu kasvu arvel. Praegu juhivad ekspordiartiklite edetabelit tekstiili- ja puidutooted, toiduained ning mööbel, tõusuteel on elektroonika ja aparaadiehituse osakaal. Hinges püsimiseks on suur osa tööstusettevõtteid loobunud lõpptoodete väljastamisest ja turustamisest oma kaubamärgi all ning valinud allhanketööd. Samas on osalemine rahvusvahelises tööjaotuses siiski parem kui ettevõte laiali saata või piiri tha maha müüa.

Maad võtnud Eesti Nokia tagaajamine on aga totter. Müstiline Eesti Nokia on otsekui tont, mida juba igas leivapätsis, meepurgis ja lõngavihus nähakse. Pigem võib seda leida minevikust, kui tõepoolest oma aja kohta kvaliteetsete Eestis toodetud turvavöödega sõitsid ringi autod Berliinist Vladivostokini. See aga sai paraku võimalikuks vaid rublasüstide toel.

Praegu peaks Eesti keskenduma pigem säästliku ja loodussõbraliku majandamise ning kohaliku tooraine baasil kõrgetasemelise toidu- ja laiatarbekauba tootmisele, selle asemel et kunagi presidendi uitmõtte ajel pilvedesse lennanud sinilindu püüda.