Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Bushi võit muudaks USA majanduspoliitikat
Alustan sellest, et lükkan ümber kaks väidet, mida ajakirjandus on USA presidendikandidaatide kohta kirjutanud: esiteks, et kõik paneb paika majanduskasv, ja et George W. Bush ja Al Gore ajavad täiesti sarnast poliitikat.
Poliitilised analüütikud väidavad, et teoreetiliselt oleks pidanud Gore?i võit olema mäekõrgune. Nagu Clinton 1996. aastal, on suur majanduskasv alati pooldanud ametisoleva presidendi parteid. Kõik muu ? skandaalid, marihuaanaga vahelejäämine ja grammatikavead ? köitsid küll ajakirjanikke, kuid jäid valijate jaoks teisejärguliseks.
Ainukesed USA presidendid, kes on alates II maailmasõja lõpust pidanud leppima ühe valitsemisajaga, on olnud Jimmy Carter ja George Bush seenior. Põhjus oli mõlemal korral majanduse kehv seis. Isa Bush oleks kindlasti Clintonit võitnud, kui USA majandus oleks kriisist väljunud kuus kuud varem.
Gore?i võidus ei oleks tohtinud olla kahtlust, sest USA viimase kaheksa aasta majanduskasv on purustanud kõik rekordid. Tegelikult tundub, et paljude valijate jaoks ei ole valitsuse roll uue majanduse saavutustes olnud üldse märkimisväärne. Kui nii, siis võib olla, et uus majandus on hakanud valimistulemusi mõjutama ka uut moodi. Kui Gore kaotab, läheb ta ajalukku kui üks kaasaegse ajastu kõige ebaõnnestunumaid poliitikuid. Siin ei ole midagi tegemist Clintoniga, sest küsitluste andmetel oleks Clinton ise Bushi raskuseta võitnud. Asepresidendil, kes saab toetuda praegusele majanduskasvule ja kes kaotab valimised, ei ole kohta aktiivses poliitikas. Kui Gore võidab, peab ta nägema tohutult vaeva, et pikendada oma ametisolekuaega nelja aasta pärast.
Kui asi on nii lihtne, siis miks kulutavad vabariiklased ja demokraadid oma valimiskampaaniates miljoneid dollareid? Kui Coca-Cola ja Pepsi lõpetaksid korraga reklaamimise, ei muutuks nende omavahelises turuosas midagi. Asi on selles, et konservatiivsed vabariiklased ja vasakpoolsed demokraadid valivad ikka ühtemoodi. Võitlus käib nende pärast, kellel ei ole kindlat poliitilist eelistust. Viimaseid mõjutavad olulisel määral kandidaatide poliitilised eelistused.
Bushi ja Gore?i majanduspoliitika vahelised erinevused on sama suured nagu Prantsusmaa või Itaalia vasak- ja parempoolsetel. See on küsimus visioonist, mitte sellest, kas suurendada riiklikke kulutusi või vähendada makse. Bushi ettepanek on suurendada maksukärbete kaudu elanikkonna ostujõudu ja suurendada erasektori osa avalike teenuste osutamisel. Gore tahab säilitada riigi rolli nende küsimuste reguleerimisel.
Hariduse vallas tahab Bush jagada peredele spetsiaalseid soodustalonge, millega inimesed saaksid haridust kas riiklikust või erakoolist ?osta?. Eesmärgiks on tõsta haridusasutuste vahelist konkurentsi ja hariduse kvaliteeti. Demokraadid on talongisüsteemi juurutamise vastu ja tahavad parandada hariduse taset riiklike investeeringute abil.
Bush pooldab kombineeritud pensionisüsteemi, mille osaks oleks ka erapension. Eesmärgiks on anda maksumaksjatele suurem vabadus enda pensioniraha investeerimiseks, kõrvaldades tõkkeid raha paigutamisel aktsiatesse ja võlakirjadesse. Gore eelistab säilitada praegust pensioniskeemi ja rahastada eelarve ülejäägiga uut pensionisüsteemi, mis käivitatakse käesoleva sajandi teisel kümnendil kui nn beebibuumerite põlvkond jõuab pensioniikka. Gore tahab pensionisüsteemiga võtta rikastelt ja anda vaestele, samas kui Bush tahab anda inimestele võimaluse suurendada oma pensioni erasektori abil.
Erinevused valitsevad ka tervishoiupoliitikas, kus Bush tahab anda maksumaksjatele soodustusi, et nood saaksid osta eraõiguslikku tervisekindlustust, ja Gore eelistab riiklikult administreeritud süsteemi. 7. novembril toimunud valimistel seisid ameeriklaste ees kardinaalselt erinevad valikud hariduse, pensionide ja tervishoiu osas.
Ainuke valdkond, kus kaks presidendikandidaati on oma seisukohtadelt suhteliselt sarnased, on välispoliitika. See on muu maailma jaoks hea uudis, sest lubab praeguse välispoliitika jätkumist ja kahe partei koostööd. Väikesed erinevused on siiski ka siin olemas: idee saata USA vägesid kriisikolletesse meeldib Gore?ile hoopis rohkem kui Bushile.