Haridusnõudlus ja kõrgkoolide rahastamine

Eesti üldsus on viimasel ajal palju tähelepanu pööranud kõrgkooli temaatikale. On ka põhjust olnud, sest haridusministri juhitav kõrgkoolide rahastamise ja võrgu korrastamise komisjon avaldas 12. oktoobril oma seisukohad, mille valitsuspõhimõtteliselt heaks kiitis. Olen haridusuuringuid teinud 1977. a alates, seega mõned mõtted.

Seaduste tasandil on mõisted akadeemiline õpe, bakalaureuseõpe, kõrgema astme haridus, diplomiõpe, rakenduskõrgharidus, kutsekõrgharidus jne. Terminitega läks väga segaseks 1998. a, kui kutseõppeasutuste seadusega kehtestati kutsekõrghariduse mõiste ? kutsekõrgharidus on kutsekõrghariduse õppekava alusel omandatud kõrgharidus, mille õppekavaga määratud õppeaja nominaalkestus on kolm aastat.

Rakenduskõrgkoolis ja ülikoolis toimuva diplomiõppe nominaalkestus on kolm kuni neli aastat ja lõpetanu omandab rakenduskõrghariduse. Haridusseaduse kohaselt on rakenduskõrgharidus professionaalsete oskuste ja vilumustega (erialase kvalifikatsiooniga) lõppev kõrgharidus.

Niisiis rakenduskõrgharidus ja kutsekõrgharidus ei ole kattuvad mõisted. Lugedes komisjoni seisukohti, jääb mulje, et termin kutsekõrgharidus on saanud uue sisu, mis ei vasta kehtivale seadusele ja nii hägustatakse kõrgkoolidega seonduvat veel.

Komisjoni ettepanekuna on fikseeritud, et jaotus 50% akadeemilisse ja 50% kutsekõrgharidusse on optimaalne (praegu on 70:30 ülikooliõppe kasuks). Arusaamatu, kas protsendid arvutatakse vastuvõetavate või üliõpilaste arvu alusel.

Riikliku statistika viimatiavaldatud andmete järgi on olukord Eestis järgmine: üliõpilasi 44 876 (ilma magistri- ja doktoriõppeta), neist 3165 ehk 7,0% on kutsekõrghariduslikus õppes, 16 465 ehk 36,7% diplomiõppes ja 25 246 ehk 56,3% bakalaureuseõppes. 13 064 vastuvõetust astus 1830 ehk 14,0% kutsekõrghariduslikku õppesse, 5069 ehk 38,8% diplomiõppesse ja 6165 ehk 47,2% bakalaureuseõppesse. Nii et praegust olukorda iseloomustavad riikliku statistika andmed ja komisjoni töös kasutatud info ei ole omavahel vastavuses.

Tänane probleem on selles, et viia kõrgkoolide ja kvalifitseeritud töölisi ettevalmistavate kutseõppeasutuste lõpetajate arvuline vahekord paremasse vastavusse tööturu nõudlustega. Paraku ei arvesta meie hariduspoliitika haridusuuringutel põhinevate järelduste ja ettepanekutega.

Haridusministeeriumi ühe ametniku esinemist selgus, et haridusnõudlust ei ole võimalik määrata. Sama esineja väitis hiljem, et õpetajate vajadust on siiski võimalik määrata ja välisinvestorid oskavad isegi töötajate vajadust ja meie tööjõu taset oma projektide tarvis hinnata.

Kuna ministeeriumi seisukoha järgi haridusnõudlust ei ole võimalik määrata, tekib paratamatult küsimus, mille alusel on formuleeritud kõrgkoolidele riiklik koolitustellimus. Ülikooliseaduse kohaselt esitab riikliku koolitustellimuse ülikoolile haridusministeerium, lähtudes prognoositavast kõrgharidusega spetsialistide vajadusest tööturul, ministeeriumide, omavalitsusüksuste liitude, registreeritud kutse- ja ametiliitude ning ülikoolide ettepanekutest, samuti riiklikuks koolitustellimuseks riigieelarves ettenähtud vahenditest.

Niisiis haridusministeerium ei prognoosi seadusega ettenähtud kõrgharidusega spetsialistide vajadust tööturul. Kõrgkoolide rahastamise ja võrgu korrastamise komisjoni seisukohtadest nähtub, et ?ülikoolidest tellitakse magistreid ja doktoreid. Tellimus esitatakse võimalikult laiadele õppevaldkondadele. 1 magister võrdub tinglikult 1,5 bakalaureusega, st magistrite tellimusest 1,5 korda rohkem bakalaureuseõppe üliõpilasi võib õppida tasuta kohtadel /.../ edaspidi hakatakse arvestama finantseerimisel tulemuslikkust?. Seega ei ole riikliku koolitustellimuse alus spetsialistide vajadus tööturul, vaid magistriõppe tulemuslikkus.

Riikliku statistika kohaselt on magistriõppe tulemuslikkus (vt tabel) suurim ravi ja tervishoiu ning kaubanduse ja ärinduse valdkonnas. Komisjoni seisukohtadest lähtudes tuleks sinna ka riikliku koolitustellimuse raames enim vahendeid eraldada. Ühiskonna võtmealad ? matemaatika ja arvutiteadused ning tehnika ja tehnoloogia, kus on vähe magistrikraade kaitstud, jääks väikese koolitustellimusega. Selline olukord ei vasta kõrgharidusega spetsialistide vajaduse prognoosile tööturul.

Kavandatav finantseerimise süsteem on maskeeritud tasemeline finantseerimine, mis ei arvesta ühiskonna arenguprioriteete ja vajadusi. Finantseerimine peaks teenima ühiskonna huve nii, et võimalikult suur osa kõrgkooli lõpetanutest leiaks erialase töö.