Ervin Soon • 19. november 2000 kell 22:00

Kadi Pärnits ? jõuline ametiühinguliider

Palk on kokkulepitav tingimus. Läbirääkimisel arvestavad töötajad ettevõtte seisu ja tööandja samuti töötajate osa ettevõtte töös. Kas nõuda palka või lõpetada töö ? siin peab töötajate esindus, ametiühingud, väga selgelt olema veendunud, et kulusid hoitakse kokku ka mujal kui palga osas ja et turul edukana püsimise jaoks on tehtud kõik võimalik.

Kui eelöeldut pole tehtud, siis jääb aktuaalseks palga tõstmine.

Selge aga on, et pole ettevõtet, kus aastate kaupa ei saa tõsta palka. Vastus on lihtne: madal palk toob kaasa kehva töö. Tuleb leida muud konkurentsis püsimise tingimused.

See ei ole ühe päevaga lahendatav. Küsida tuleb: mida on Eesti ettevõtted võimelised n-ö söödaks välja käima.

Kui töötajate produktiivsus on madal, pidev täiendõpe üksnes unistus, kui töö tulemus ei kajastu töötaja taskus, kui ettevõttel puudub aeg, raha ja tahe teha pingutusi selle nimel, et töötajad samastuksid ettevõttega ja oleksid hingelt selle töö patrioodid ? siis ongi nii, et sööt on vaid see, et me hoiame oma inimesi toimetuleku piiril.

Kui eelöeldu saaks tehtud: oleks söödaks kõrge tööviljakus, hea tasemega töö, seega teine suhtumine ja kultuur ? see tooks töökohti, aga teistsuguseid töökohti.

Mitte palka maksta on kõige lihtsam, primitiivsem tee, mis tegelikult ei meeldi tööandjatelegi, ammugi siis töötajatele. Aga kaua see ei toida.

On paremaid kliimasid, kus makstakse palka veelgi vähem, kui meie 2000-3000 krooni. Eestlane, meeldib või ei, on aga orienteeritud elama heaoluühiskonnas, mitte puu all tantsu lööma.

Ei ole. Kui aga töötaja seda teeb, on see pika protsessi tulemus ja see on tema otsus. Kui liiale ei minda ja töötajast vähegi lugu peetakse, ei soovi keegi streikida.

Heade läbirääkimiste kaudu. Ühiskonna tähelepanu võitmine, teema viimine rahvusvahelisele tasandile on samuti mõjutamise vahendid.

Omapärane surveabinõu on see, mida pole Eestis veel proovitud ? kutsuda üles töötajast mitte hooliva ettevõtte kaupa mitte ostma.

Toon on erinev, oleneb, mis olukorras ja etapis on läbirääkimised. Aga toon tööandjatega suhtlemisel peab olema viisakas. Kui tulemus on hea, on toon ka igati lugupidav.

Teenindusele: hotellid, restoranid, turvatöötajad. Huviga jälgime arengut posti- ja sideteenuse alal. Kindlasti vajab tähelepanu transpordi valdkond.

Haruti on erinevad suhtarvud. Postis-sides 50-60, energeetikas ca 80. Teeninduses marginaalne. Kokku on töötajate ametiühingutesse kuulumise protsent Eestis 15. Rahvusvahelise tööorganisatsiooni poolt pakutav madalaim esindatuse protsent on 10. Aga Prantsusmaal tehakse ka suurt tööd ametiühingute poolt, kuigi protsent on vaid 7.

Kui see 15 Eestis täna ei räägiks palgast ja tööseadustest jms, oleks pilt palju kurvem. Ma ei tea teist ühingut, kes selle vastutuse oleks endale võtnud.

Keskliitu kuuluvate liikmete hulk vähenenud sel aastal küll pole. Pigem on näha noorte suurenevat aktiivsust.

Nii kaua, kui on tööd, on probleeme, juba üksnes siis kokkulepitu tõlgendamisel ja edasi arendamisel. Tekib uusi töövorme, sõlmitakse suuri tulu jagavaid poliitilisi kokkuleppeid. Jagamise üle on ikka rääkida.

Sekretariaadil on kohustus teha kokkulepete saavutamiseks eeltööd just parlamendis esindatud erakondadega. Otsuses välja toodud üks kriteeriume on, et erakond peab tahtma teha koostööd töösuhete ja sotsiaaldialoogi edendamiseks.

Omavalitsused on erinevad. Meie positsioon seal sõltub sellest, kuidas seal ametiühingud tegutsevad. Ida-Virus on kindlasti hea koostöö. Ka Saaremaal, Viljandis.

Oluline oleks muuta tulumaksu seadust ametiühingu kui mittetulundusühingu osas. Uus tulumaksuseadus on ametiühingute igapäevatöö jaoks halvem kui endine. Samuti tuleb lõpuni võidelda töölepingu kui töötajatele olulise seaduse eest ja seda ametiühingud teevad.

Sissetulek peaks olema suurem palga- ja majandusanalüüsi osa tugevdamise jaoks. Ja peaks olema liikmemaksu arvel. Praegu on ametiühingute liikmemaks kuni 1,2 palgast, sellest osa tuleb keskliidule.

Nähtavalt mitte. Nii nagu algusaastatel ettevõtetes nii ka ametiühingutes ei olnud tänaseid teadmisi ega suutlikkust.

Nagu ikka tavalise majandamise käigus on omad riskid. Osa asju ebaõnnestub ja see meile ei meeldi, osa asju aga on tehtud tõesti edukalt.

Mul aga on hea meel selle üle, et n-ö halduse osa eraldati pika vaidluse tulemusena ametiühingu igapäevatööst. Äris peab käituma teinekord kiiremini ja paindlikumalt, kui ametiühingutes tavaline juhtimismehhanism võimaldaks.

Tartu Ülikoolis juurat õppinud Kadi Pärnits (35) tuli ametiühingusse tööle juba praktika ajal. Töötas pärast ülikooli Tallinna Mererajooni täitevkomitee pensioniosakonnas ning siis kutsuti ta taas ametiühingute konsultandiks.

?Mõtteid ja tööpakkumisi on olnud igasuguseid. Arvan, et ehk tuleksin ka mõnes muus institutsioonis töötades toime, sest samu ametioskusi saab kasutada eri kohtades,? räägib Pärnits. Äris ta siiski tegutseda ei taha, kuivõrd peab ühe ettevõtte kasumi nimel töötamist kitsaks.

Kadi Pärnitsa äi, suurettevõtja Ülo Pärnits mainib, et perekonnaringis on neil tõesti huvitav kokkusattumus: tema ja kaupmehest poeg Guido (Kadi Pärnitsa abikaasa) tegelevad äriga. Samas on Ülo vend Vello Pärnits Kohtla-Järve keemikute ametiühingu pikaaegne esimees. ?Vaidlusi meil perekonnaringis ametiühingute ja ettevõtjate suhetest ei olegi. Saame asjust enam-vähem ühtmoodi aru,? kõneleb Ülo Pärnits, kes enda väitel Tööandjate ja Tööstuse Keskliidu juhatuse liikmena kolmepoolsetel läbirääkimistel ametiühingute ja valitsusega ei osale.

Henn Pärn Tööandjate ja Tööstuse Keskliidust tunnistab, et Kadi Pärnitsa temperament ja stiil erineb küll eelkäija Raivo Paavo tööstiilist, kuid ?temaga saab küll üpris konstruktiivselt läbi rääkida.?

Pärn ja Paavo kinnitavad kui ühest suust, et Kadi Pärnits asus ametiühinguid juhtima uues Eesti majanduse arengufaasis.

?Ma arvan, et tegin õige otsuse, kui loobusin esimehe kohale uuesti kandideerimast, sest ametiühingute keskliit vajas jõulisemat juhti,? ütleb Paavo, kes enda sõnul järeltulijat ei kadesta.

Hetkel kuum