Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mis saab Eesti tööstusest Euroopa Liidus
Euroopa Liiduga liitumine on Eesti ühiskonnas üks enim arutatavaid protsesse. Ka Äripäevas on ELiga seotud teemade käsitlemine kasvanud.
Põllumehed, teedeehitajad ja mitmed teised soovivad abifondidest raha ja ministeeriumid valmistavad järjest uusi seadusi, mille aluseks on Euroopa direktiivid.
Igal liitumise üle mõtlejal on siiski omad soovid ja nägemus. Vastavalt neile kujundab ta oma arvamuse liitumisküsimustes. Eesti majanduses-tööstuses toimuvate muudatuste iseloomu määravad ELi nõuded ja ELi enda positsioon maailmas.
ELi majanduskeskkonna reguleerituse aste on kõrgem kui Eesti ühiskonnal. ELi seadusandlus on kujunenud mitme aastakümne vältel liikmesriikide seadusandlusest.
Loomulikult kajastab ELi seadusandlus neid käitumistavasid ja -mudeleid, mis on kehtinud nn. vanades liikmesriikides. Iga uus tulija peab esmajoones osaks võtma juba ?klubis? olijate mängureeglid.
Teiseks teguriks, mis määrab seadusandluse iseloomu on rahvusvahelistumine ja suurfirmade tegevuse laienemine. Suurfirmad soovivad enamasti soodsaid tingimusi oma kaupade müügiks ja tootmiseks. Soodsad kauplemistingimused on ühtsed tehnilised nõuded ja tollibarjääride puudumine. Ajakirjanduses on palju juttu olnud raskesti täidetavatest ja keerulistest eurostandarditest.
Kui välja arvata toiduainetetööstus, ei ole standardite tingimuste täitmine probleem, enamus tööstusest toodab suures osas allhankelise iseloomuga tooteid, mida valmistatakse tellija tehniliste nõuete kohaselt. Klient astub uksest sisse ja toob oma joonised. Eestlane on ratsionaalne ja sellised, nagu on tellija soovid, tuleb ka kaup.
Kohustused on enamasti tasakaalustatud õigustega. Liitumine ELiga peaks esmajoones andma võimaluse saada lisavahendeid investeeringuteks ja ligipääsu mitmesugustele Euroopa Liidu eelarvest finantseeritavatele projektidele.
Iga majandusprotsessi juures on firmad ja isikud, kes saavad protsessist suuremat kasu kui teised. Võib arvata, et suuremad võitjad on firmad ja majandussektorid, kes omavad tugevamat rahvusvahelist konkurentsivõimet.
Üks võimalik võitja võib olla puidutöötlemise sektor. Puidutööstuse konkurentsivõime rajaneb kohalikul ressursil, oskustel ja tehtud investeeringutel. Investeeringute suurus liitumisel võiks veelgi kasvada.
Metallitööstuse (masinaehitus, metallitöötlemine ja elektroonika) konkurentsivõime aluseks on praegu küll soodsamad tööjõukulud ja tellimuste ümberpaiknemine Lääne-Euroopast Ida-Euroopasse. Tööjõukulude kasvades väheneb kindlasti hinnaeelis, kuid kutsekoolituse ja tootlikkuse ning kvaliteedi tõusuga on võimalik saavutada edu ka tulevikus.
Suur küsimärk on liitumisel toiduainetetööstus. Prognoosida saab, et liitudes arenevad head võimalused arenguks, kuid omaette küsimuseks on, kui palju ettevõtteid suudab vastu pidada ELiga liitumiseni.
Analüütikud on prognoosinud mõningates toiduainete tootmise valdkondades lähema 3 aasta jooksul ainult poolte ettevõtete ellujäämist. Raske saab ilmselt liitumine olema ka sellistele kapitalimahukatele tööstusharudele, nagu keemia- ja ehitusmaterjalitööstus. Keskkonnanõuete karmistumine ja energiahindade tõus võivad tooted muuta oluliselt kallimaks.
Uue majanduse sektorite (biotehnoloogia ja infotehnoloogia) osas peaks EL mõjuma väga positiivselt. Eesti noortel teadlastel ja üliõpilastel tekib lihtsam võimalus õppimiseks ja töötamiseks Euroopa ülikoolides ja firmades. Kas nad aga seejärel tagasi tulla soovivad, sõltub Eesti oludest.
Iga üksikisik ja riik peab ise teadma, mis ta oma arenguga tahab teha. See, mida Eesti kui riik tahab teha, peaks arvatavasti selguma arengukavadest. Arengukavadel aga on komme muutuda bürokraatlikeks dokumentideks.
Arusaadavalt tahab iga ettevõtja rohkem kasumit, palgasaaja rohkem palka ja sotsiaalabi saaja rohkem toetusi, aga kas eksisteerivad ka mingid suunad-prioriteedid, kus suunas peaks areng toimuma. Kas sellise nägemuse omamine ja fikseerimine on vajalik/võimalik, on juba järgmise artikli teema. Ilmselt aga ei saa protsessi tulemusi hinnata ilma algsete eesmärkidega võrdlemiseta.