21. november 2000
Jaga lugu:

Riiklik on halb?

13.11 ÄP kirjutas avaliku sektori asutuste privatiseerimisest. Tundub, et selles debatis on eiratud poliitökonoomia põhimõtteid. Ma loodan, et Eesti tuleviku arenguplaanid toetuvad siiski mõistlikule filosoofiale, mitte radikaalsele moele.

Eriti tähtis on toetuda kahele ideele: 1) Riik (k.a terve avalik sektor) teenib inimesi. 2) turumajandus, mille mootor on ettevõtjate erahuvid ja mis reguleerib ennast konkurentsi kaudu, on parim praegu teadaolev ressursside jagamise süsteem.

Turumajandus ei ole täiuslik lahendus, ta on lihtsalt parim, mida me oleme seni välja töötanud, võib-olla parim, mida üldse välja mõelda oskame.

Turumajandus, mis toetub ettevõtjate erahuvidele, vajab reguleerimist, et vastata kogu ühiskonna huvidele. Nt kui Sankt Petersburg vajab koormatena liiva, maksan mina hea meelega töölistele, et nad kaevaks üles terve Pirita ranna. Kuna Lasnamäe ja Pirita elanikud ei ole sellega nõus, peavad olema ühiskondlikud reeglid minu tegevuse takistamiseks. Ja veel üks tõde ­ konkurents on turumajanduse efektiivsuse võti.

Kui alustasin politoloogiaõpinguid Inglismaal, oli konsensus selline, et loomulikud monopolid jäävad riigi kätte. Idee oli, et avaliku sektori monopol teenib ühiskonda paremini kui eramonopol. Idee toetus elementaarsele majandusteooriale. Täiuslik võistlus võimaldab maksimaalse tootmisefektiivsuse. Monopol aga ahendab tootmisefektiivsust. Tol ajal mõeldi loomulike monopolide all raudteed, vee- ja energiavarustust.

Thatcheri-aegsel Inglismaal erastati isegi veevarustus ja vanglad. Erastamise põhimõte teisenes. Enne oli põhimõte: loomulik konkurents = era, ja loomulik monopol = riiklik. Thatcheri ideoloogia oli: era = hea, riiklik = halb.

Ent värskelt kapitalistlikus Eestis riigil lihtsalt puuduvad ressursid teenuste ülalpidamiseks, mis Lääne-Euroopa segamajanduses kuulusid avalikule sektorile. Raudtee on üks neist. Ka veevarustus on Eestis teenus, mida avalik sektor ei suuda majandada.

Aga mis saab vanglatest, tolli- ja maksuametist? Keskendun täna vanglatele.

Eravanglate mõte on mulle vastuvõtmatu. Kui ühiskond mõistab kellegi süüdi seaduserikkumises ja otsustab võtta talt vabaduse, on ühiskonna ülesanne valvata seda inimest. Vangla peab olema võimalikult efektiivselt toimiv, aga vangla põhimõte ei ole kasumi tootmine.

Mis kokkuhoidu ma võin teha oma vanglas, et suurendada kasumit? Vähendada valvurite palka või hoida vange ainult kongis, et palgata vähem valvureid? Või peaksin kütte kraadi võrra madalamaks keerama või kulutama vähem tekkide peale? Kahtlen, kas Eesti vaestes vanglates on veel avastamata kokkuhoiuvõimalusi. Amnestia? Ei mingil juhul! Ma ju teenin raha vangide pealt, kes kinni istuvad.

Vastupidi justiitsminister Märt Raski arvamusele, on hotelli ja vangla vahel põhimõtteline erinevus. Hotellindus näitab vabaturumajanduse tegelikkust. Klientidel on vabadus tulla või mitte, oma raha taskus. Nad valivad mugavuse ja hinna, mis neile sobib. Kui nad ööbivad halvas hotellis, valivad nad järgmine kord teise. Halvad hotellid muutuvad paremaks või kaovad. See on ?nähtamatu käsi?, mis reguleerib turgu.

Seevastu vang ei saa valida, kas ja kuhu minna. Riik otsustab tema eest. Riiki eriti ei huvita vangi mugavused. Progressiivne riik võib püüda vange parandada. Märt Raski riik nähtavasti püüab ainult vähendada ülalpidamiskulusid. Eravanglal ei ole stiimulit pakkuda parimat ülalpidamist madalaima hinnaga - tellijat huvitab ainult odavaim teenus. Selle, millised eravanglad võidavad konkursi, valib hr Raski bürokraatia ?surnud käsi?, mitte vabaturumajanduse ?nähtamatu käsi?.

Iga eraettevõtte eesmärk on kasum. Avaliku sektori asutused eksisteerivad selleks, et täita funktsioone, mida ei tohiks määrata ainult kasum: ühiskondlik kaitse, arstiabi, kohtu- ja kinnipidamissüsteem. Tolli- ja päästeteenused jms kuulub ühiskonna vastutuse alla. Avalik sektor eksisteerib ka selleks, et juhtida loomulikke monopole (kuigi aja jooksul võib nende nimekiri muutuda).

Kallis lugeja, võib-olla minu argumendid ei olnud veenvad. Olgu, annan alla ja olen sinu poolt ühel tingimusel. Kaasaegset Eestit tuntakse välismaal kui radikaalset.

Olgem siis tõeliselt radikaalsed ja erastagem Eesti riigi kõige vähemefektiivne osa ? riigikogu. Sel aastal on mitu tähtsat seadust takerdunud riigikogu liikmete kaklemise, laiskuse või ebaefektiivse töö tõttu. Nt pensionireform, haldusreform, hädaolukorraks valmisoleku seadus ja maksukorralduse seadus. Lepime kokku, et sina mõtled välja, kuidas riigikogu erastada ja tulemuslikult tööle panna. Mina toetan siis vanglate, tolli- ja maksuteenuste erastamise kampaaniat.

Jaga lugu:
Hetkel kuum