Kas posti kojukande dotatsiooni tuleb vähendada?

Riik on millegipärast aastaid toetanud perioodilisi väljaandeid, et nende toimetamine tellijani maksaks meediaomanikele vähem. Nii on igal aastal eraldatud riigieelarvest 15 mln kr, et toetada Skandinaavia ja Eesti meediaturu omavahel ära jaganud Bonnieri ja Schibstedi kontserne Rootsist ja Norrast, Elu Sõna ja Keskerakonna ajalehti, Maajat ja Kroonikat jne.

See on põhimõtteliselt vale lähenemine. Ajalehe levitamine on väljaandja enda asi. Kas Eesti Posti abiga või mitte, aga just väljaandja peab oma levitamistööd efektiivistama. Tal on vaja suurendada lugejate arvu, et reklaamitellijaid ära moosida. Lihtsam on riigilt raha manguda, rääkida kõlavaid sõnu info kättesaadavusest, kasutada oma kanaleid sõnumi võimendamiseks ja nentida, et riik läheb maainimese rahakoti kallale. Ei lähe. Ajalehtede kojukande toetuse kärpimine läheb Skandinaavia meediamagnaatide rahakoti kallale ja siit ka tüli. See on ajalehtede otsene majanduslik huvi, mida nad kaitsevad. Kui nüüd ajalehed leiavad, et maatellijatele tuleb hinda tõsta, on nemad need, kes suhtuvad oma osade klientide suhtes diskrimineerivalt.

Ajakirjandus on minu jaoks üks demokraatia avalikumaid vorme. Panna erinevad lehelugejad erinevasse seisu, ei ole õige. Kui lõhe linna ja maakojukande vahel tõuseb, on järgmine samm see, et maale tellimine on kallim kui linna tellimine ja sellist pretsedenti mina Euroopas üheski riigis ei tea. Meie oleme kõige rohkem löögi all, 70 % meie lehe tellijatest on maal.

Kuna kõik väljaanded on uue aasta tellimishinnad juba kehtestanud ja suure osa tellimusi ka vormistanud, siis pole võimlik poolel teel enam hobuseid vahetada ja raha juurde küsida.

Ajakirjandusvabadus seisneb ka selles, et linna- ja maainimesel peab olema võrdne võimalus tellida ajalehti ja ajakirju nagu neil on võrdne võimalus vaadata televiisorit ja kuulata raadiot. Seega ei peaks mõned valitsuse liikmed hauduma võimalust dotatsiooni vähendada vaid leidma võimalusi seda suurendada. Eesti Posti kulutused ajakirjanduse maakandele ja koos sellega ka kojukandetariifid on igal aastal kasvanud, riigi dotatsioon on aga aastaid samaks.

Oleks loomulik, et riik kataks kogu vahe ajakirjanduse linna- ja maakojukande hinnas. Nii käib see tsiviliseeritud maailmas.