30 november 2000

Mida taotleb Eesti Euroopa Liidult?

Euroopa Liidu Nice?i tippkohtumisel tehakse vahekokkuvõtteid liitumiskõnelustest. Tõenäoliselt kinnitatakse, et esimeste liitujatega peaksid läbirääkimised lõppema 2002. aasta esimesel poolel. Mõistagi ei nimetata võimalikke esimestena liitujaid.

Tavapäraselt tehakse ELi keerukamad ja tähtsamad otsused poliitiliste kompromissidena. Kõikidele läbirääkimisi pidavatele riikidele hoitakse liitumisvõimalus ja kaasnevad toetusprogrammid lahti viimase hetkeni. Samas on liikmesriigid siiski enam-vähem ühisel seisukohal, et laienemine toimub järk-järgult gruppidena ning vastavalt iga kandidaatriigi valmisolekule kanda liikmelisuse kohustusi.

Ajutiselt suletud peatükkide arv on üks oluline näitaja, millega valmisolekut mõõdetakse. Selles pingereas on Eesti Küprose järel praegu teine vastavalt 15 ja 16 peatükiga, mis aga ei tähenda kaugeltki, et Eesti sellele kohale jääb. Läbirääkimised saavad lõppeda siis kui kokkulepped on saavutatud kõigi 30 peatüki osas. Mitmed liitumisläbirääkimisi hiljem alustanud riigid on esimese grupi riikidele kannale astumas.

Edukateks liitumisläbirääkimisteks võib pidada kõnelusi, mille käigus suudetakse kokku leppida võimalikult palju rahvuslikest huvidest lähtuvaid alalisi erandeid ja üleminekuperioode. Samas peab arvestama, et neid pole lihtne saada, kandidaadid peavad aktsepteerima acquis?d sellisena nagu ta on. Seni on suletud lihtsamad peatükid, kus otseselt kohaldatav seadusandlus puudub, on minimaalne või tegemist on nn vähem tundlikke sfääridega.

Järelejäänud peatükid sisaldavad hulganisti ettepanekuid erandite ja üleminekuperioodide saamiseks. Eelmistest liitujatest sai iga riik neid keskmiselt 4-6. Mida Eesti taotleb läbirääkimiste otsustavas faasis, pole kahjuks teada. See pole aga kaugeltki ükskõik, sest liitumislepingut on hiljem raske kui mitte võimatu muuta.

Lisaks võivad liikmesriigid taotleda eritingimuste sätestamist, näiteks kandidaatriikide tööjõu vabale liikumisele, tuumaelektrijaamade ohutusnõuetele, põllumajandus-ja regionaalpoliitika rakendamisele.

Läbirääkimised jõuavad otsustavasse järku. Avalik debatt võimalike erandite ja üleminekuperioodide üle oleks hädavajalik. Kas need peaks puudutama näiteks maksupoliitikat, et säilitada liberaalset majanduskeskkonda, või hoopiski põlevkivi kaevandamist ja keskkonnapoliitikat, et tagada ressursid tulevastele põlvkondadele? Võiks püüda ühiskonnas konsensust leida, millistest eranditest ja üleminekuperioodidest Eesti mingil juhul ei loobu ning milles võime järele anda.

Eelseisev läbirääkimiste etapp peaks olema senisest oluliselt läbipaistvam. Kui ametnikud arutaks probleemid põhjalikult koos poliitikute ja avalikkusega läbi, väldiks see ebameeldivaid üllatusi liitumisreferendumil.

Läbirääkijaid peaksid aitama põhjendada ja kaitsta Eesti strateegilisi rahvuslikke ja majanduslikke huve vastavad uurimused. Kahjuks ei ole teada, kas valitsus on erandite ja üleminekuperioodide põhjendamiseks-kaitsmiseks uusi uuringuid üldse tellinud.

Debatt aitaks ka luua realistlikumat pilti ELiga liitumise mõjudest Eestile. Ärimehi huvitab kindlasti, kuidas mõjub liitumine Eesti erinevatele tööstussektoritele, transpordile ja põllumajandusele, majandussuhetele kolmandate riikidega. Rootslased kulutasid liitumismõjude uurimiseks aastatel 1993-1994 200 miljonit SEK-i.

Praegustest liitujatest peavad kõige avatumaid, aga ka kõige enam teadusuuringutele toetuvaid läbirääkimisi sloveenialased. Sloveenia liitumisläbirääkimisi pidavasse meeskonda kuuluvad lisaks riigiametnikele kaubandus-tööstuskoja esindaja, majandus- ja loodusteadlased.

Veelgi enam, läbirääkimismeeskonna eesotsas on majandusdoktor Janez Polocnik Sloveenia makromajanduse analüüside ja arengu instituudist. Läbirääkimiste materjalid, sh. Sloveenia läbirääkimiste positsioonid on olnud alates läbirääkimiste algusest avalikkusele kättesaadavad. Nendest kogemusest tasub Eestigi valitsusel lähtuda.

Hetkel kuum