Uudised
5. detsember 2000 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Lihtne ja odav

Arstiabikorraldus on lihtne ja odav. Kuuldavasti nii lihtne, et valitsus suutis oma istungil kogu tervishoiu arengukava kuni 2015.aastani läbi arutada paari minutiga.

Ometi on see lihtne ja odav asi vägagi tähenduslik. Nagu kingapael, mida märgatakse alles siis, kui see katki või umbsõlmes on. Arstiabikorraldus on umbsõlmes. Nüüd ollakse seda märganud ja kõik on rahulolematud.

Patsiendid nurisevad kasvavate ravijärjekordade, õiguste piiramise ning viletsate ja hoolimatute arstide üle. Haigekassad omakorda on rahulolematud arstidega, et need liialt ja liig kallilt haigeid ravivad ning kergel käel haiguslehti väljastavad.

Väljamakstud haigushüvitiste summa suureneb oluliselt kiiremini kui ravikindlustuseks ettenähtud sotsiaalmaksu osa. Et aga haigekassa hammas tänu võimukandjate tahtele enam maksumaksjale, st tööandjale, kuidagi ei hakka, krillivad nad raviasutuste peaarstidega, et ei peeta sõlmitud lepinguist kinni ega osata majandada.

Peaarstid nurisevad, et lepingud piirduvad vaid töö rahalise, mitte sisulise määratlusega. Pealegi ei saa olla turumajandust raviteenuste fikseeritud ja reaalseile kuludele mittevastavate hindade tingimusis.

Arstid on rahulolematud, kuna ahistatakse nende ametisuveräänsust ning nõutakse otsustusi, mis kipuvad minema vastuollu arstieetika põhiprintsiibiga. Kõige selle rahulolematuse ringtantsu kohal hõljub sotsiaalminister, hullutades rahulolematuid reformide ja kavadega, mis toovad õitsengu. Kas ikka toovad? Need ei vähenda haigete ega abivajajate arvu, ei too ka raha juurde. Ei vähenda ka praegusi, võib-olla kohati ebaefektiivseid kulutusi.

Tänane arstiabi reformi loosung peaks olema ?Arstiabi peab olema vastav vajadustele ja võimalustele?. Kurb, kuid pole andmeid, milline on tegelik arstiabivajadus. Pole tõhusat metoodikat nende vajaduste määratlemiseks, on vaid arvamused.

Kui keskmine kodanik satub arsti juurde umbes 3 korda aastas, siis, on ka neid, kes külastavad arsti kuni 75 korda aastas. Kas sel juhul on tegu vajadusega või võimaluste kuritarvitamisega? Arst ei lükka patsienti ukselt tagasi. Võimalused on see-eest hästi teada ja neid tuleks kindlasti juurde hankida.

Loosungi realiseerimiseks on Eestil vaid üks valik ? kõik praeguses rahulolematuse-ringtantsus osalejad peavad õppima uued tantsusammud. Millised need oleks?

Ravikindlustus peab olema kõigile Eestis alaliselt või ajutiselt viibivaile isikuile kohustuslik. Kaduma peaks mõiste ?kindlustatuga võrdsustatud isik?. Arutleda võib vaid, kes kelle eest maksu tasub.

Nagu igas normaalses kindlustuslepingus, võib kindlustatus alata ainult pärast teatud viitaega ja lõplikult tuleks loobuda haiguskindlustuse vormistamisest tagantjärele, nagu see praegu üsna moes näib olevat.

Patsiendid peaks tasuma ise enda ravimise eest, saama tasumise kohta kviitungi ja haigekassalt tagasi arstiabile kulutatud summa. Kui haigekassa kõiki kulutusi ei kata, peaks patsient saama katmata jäänud kulutuste ulatuses tulumaksusoodustuse.

Pole alust arvata, et haige ilmaasjata hakkaks oma raha arsti juurde kandma. Nüüd kostuvad hääled, et taskus ei pruugi raha olla. Seks puhuks varub aus kindlustatu endale teatud summa osas garantii haigekassalt.

Arst peaks töötama tasu eest, mida peab vajalikuks, et ellu jääda ning konkurentsis püsida. Saadud töötasu kohta annab patsiendile ka kviitungi ja peab deklareerima oma tulud. Tulemus on ravijärjekordadest tuleneva illegaalse raha liikumise vähenemine ja patsiendi valikuvabaduse suurenemine. Tubli arsti tulu tõuseb ja riik ei jää omast ilma. See ei meeldi mõnelegi arstile, eriti neile, kes töö riigi- või munitsipaalhaiglas on tihedalt sidunud erapraksisega.

Haigekassa määrab kindlustatavate raviteenuste loetelu ning patsiendile korvatava ulatuse igaks järgnevaks eelarveaastaks ning peab talitlema kui kindlustusasutus, mitte kui sotsiaalministeeriumi haiglaid ja arste finantseeriv allasutus.

Tööandja tasub sotsiaalmaksu, mille ravikindlustusele mõeldud osa võiks langetada 12%le tingimusel, et tööandja tasub haigushüvitise või kindlustab töövõtja haigushüvitise tagamiseks.

Ravikindlustuseta isik jääb aga ringist välja ning tal on võimalik maksta enda ravimise eest hinda, mida küsitakse või rahulduma esmaabiga. Olgu kindlustamatuse põhjus isiklik hoolimatus, laiskus või seadusi eirav tööandja.

Nagu näha, pole uue tantsu põhisammud eriti keerulised ega ka lisaraha nõudvad.