Kõiki kohustusi pole vaja avalikustada

Raamatupidamise seaduse § 35 kohaselt tuleb materiaalselt fikseeritavad teadaolevad ja potentsiaalsed kohustused bilansis arvele võtta ja kajastada aruandeperioodi kuludes. Lubadused ja garantiid, mida ei saa materiaalselt fikseerida ja näidata kohustusena, kuid mis võivad teatud tingimustel kohustusteks muutuda, näidatakse lisades. Seaduses sätestatut selgitab 8. mail 2000 Riigi Teataja Lisas ilmunud Raamatupidamise Toimkonna aastaaruande koostamise põhimõtete ja üldnõuete juhend.

Praktika seisukohalt on oluline tähtsus piiri tõmbamisel kohustuste vahele, mis kuuluvad kajastamisele bilansis, avalikustamisele lisades või mida ei tuleks üldse kajastada ega avalikustada. Erinevate kohustuste näiteks oleks seejuures lepingutest tulenevad võlad ja mitmesugused eraldised.

Selgema klassifikatsiooni selle küsimuse lahendamiseks annab IAS 37, mis jagab kohustused esmalt kaheks:

- olemasolevad kohustused ? on bilansipäeva seisuga olemas tulenevalt minevikus toimunud sündmustest või tehtud tehingutest;

võimalikud tulevikus tekkivad kohustused ? ei ole bilansipäeva seisuga veel olemas, kuid võivad tulevikus tekkida, sõltuvalt siis aset leidvatest ja ettevõtte poolt täielikult mittekontrollitavatest sündmustest.

Võimalikke tulevikus tekkivaid kohustusi bilansis ei kajastata, vaid avalikustatakse lisades.

Kui selliste kohustuste realiseerimine on ebatõenäoline, siis ei pea neid avalikustama ka lisades.

Olemasolevad kohustused jagatakse neljaks.

- Kindlad kohustused ? aluseks on formaalne kokkulepe, nende summa ja täitmise aeg on täpselt teada. Näiteks lepinguga kindlaks määratud võlg hankijale.

- Viitvõlad ? aluseks on saadud teenused ja kaubad, mille eest tasumise kohta puudub veel täpne formaalne kokkulepe, samuti võlad töövõtjatele (näiteks puhkusetasu kohustus). Iseloomulikult sisaldavad need teatavat ebamäärasust kohustuse summa või tähtaja osas, kuid ebamäärasuse aste on tunduvalt madalam kui eraldiste puhul. Näiteks puhkusetasu kohustuse puhul on võimalik täpselt määrata selle suurus bilansipäeva seisuga, ei ole aga täpselt teada väljamaksete tegemise aeg.

- Eraldised ? kohustused, mille suurus või täitmise aeg ei ole selgelt teada, kuid mille realiseerumine on tõenäoline.

- Ebakindlad kohustused ? kohustused, mille suurus või täitmise aeg ei ole selgelt teada, kuid mille realiseerumine on võimalik.

Nii eraldiste kui ka ebakindlate kohustuste näiteks on kohtu- või muudest vaidlustest tulenevad mitmesugused kohustused, garantiikohustused, kahjulikust, kuid siduvast lepingust tulevikus saadav kahju, karjääride rekultiveerimise kohustus jm. Sisu poolest samade kohustuste eristamine raamatupidamises sõltub vaid kohustuse realiseerimise tõenäosusest.

Kõikidest neist erinevaist kohustuste liikidest tuleb bilansis kajastada kindlaid kohustusi, viitvõlgu ja eraldisi. Viimase kohta on seejuures täiendav avalikustamise kohustus aastaaruande lisades. Ebakindlad kohustused avalikustatakse ainult lisades.

Ühtegi kohustust, mille realiseerumine on ebatõenäoline, ei pea tunnustama bilansis ega kajastama lisades.

Veel on probleemiks, kuidas eristada kohustuse realiseerumise kriteeriume: kindel, tõenäoline, võimalik, ebatõenäoline. IAS täpsemaid juhiseid ei anna, KPMG soovitus on eristada järgmiselt:

- kindel ? kohustuse realiseerumise tõenäosus on 90% ja rohkem;

tõenäoline ? kohustuse realiseerumise tõenäosus on 50?90%;

võimalik ? kohustuse realiseerumise tõenäosus on 10?50%;

ebatõenäoline ? kohustuse realiseerumise tõenäosus on 10% või vähem.

Autor: Marek Sukk