Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Siim Kallas Eesti maksukoormusest aastal 1994 ja 2000
Viimase aja märksõnad on olnud maksupoliitilised uuendused, maksukoormuse stabiilne langus, suund riikliku juhtimise kvaliteedi tõusule, tasakaalus riigieelarve, infrastruktuuri erastamine ning seadusandluse ühtlustamine Euroopa Liidu reeglitega. Eestis on maksukoormus kiiresti alanenud, aga maksukoormuse alandamine iseenesest pole meie eesmärk, pigem on eesmärk, et maksukoormus ei tohi tõusta. Ka koalitsioonileppes on kirjas, et maksukoormus ei tõuse, alandamisest juttu ei ole. Ma ei näe põhjust, miks peaks maksukoormus veelgi langema, langetamise piir on käes. Sel aastal on maksukoormus 35 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT). 2001. aasta maksukoormuseks on arvestatud 34,4% SKTst, mis on väga madal võrreldes Euroopa riikidega. Tuleval aastal alaneb maksukoormuse suhe SKTsse 0,6% võrra kahel põhjusel: tulumaksu vaba miinimumi tõus 1000 kroonini ja suhteliselt head väljavaated SKT kasvule. (Kallase poolt Eesti Eduka Arengu Foorumil peetud ettekande refereering)
Kui üks mees teeb ühe söögilaua ise algusest lõpuni valmis ning lõpuks müüb selle ise maha, elatades saadud rahaga oma peret, siis pole ta ettevõte ning maksab üksikisiku tulumaksu. Kui nüüd (seesama üks või ka) mitu meest valmistavad mitu söögilauda, läheb neil töö ladusamalt, nad teevad iga mehe kohta rohkem laudu, kui oleksid teinud üksikult, teenivad rohkem raha ja nad on ettevõte. Selle eest, et nad on ühiskonda rohkem rikastanud kui üksikult töötades, nuhtleb ühiskond neid lisaks üksikisiku tulumaksule veel osa teenistuse äravõtmisega ettevõtte tulumaksu näol. Kas pole kummaline? Mis eraldiseisev asi on ettevõtte tulu? /.../ Kas poleks meil õige ettevõtte tulumaksust täielikult loobuda? Niikuinii muutub see raha kusagil üksikisiku tuluks, jõuab kodaniku kätte ning kodanik maksab oma riigi ülalpidamise eest. /.../ Ettevõtlust on mõtet poputada, see tasub ära. Lausa rumal on ettevõtlusele suure (kahju)rõõmuga igasuguseid koormusi ja piiranguid rakendada. Las ta toimetab nii vabades tingimustes kui võimalik. Siis jätkub mitte ainult sellele nii pahale konkreetsele omanikule, vaid ka teistele.