Türgi finantskriis oli õnneliku lõpuga

Seekordne Türgi finantskriis tuli maailmale ja Rahvusvahelisele Valuutafondile (IMF) ootamatult. Väliskapital hakkas riigist välja voolama, pannes rahvusvaluuta löögi alla. Mõne päevaga kulutas keskpank liiri kursi kaitsmiseks neljandiku oma välisvaluutavarudest.

IMFi kiituseks tuleb öelda, et seekord oldi varakult kohal koos laenuraha ja realistliku majandusprogrammiga. Kiita tuleb ka Türgi poliitikuid, kes nõustusid tegutsema IMFi diktaadi järgi.

Türgi on juba aastaid olnud püssirohukelder, milles tulevärgi vallapäästmiseks on vaja olnud ainult sädet. Riigil on kõrge jooksevkonto- ja eelarvedefitsiit, suur välisvõlg, ebaefektiivne pangandus ja halb lühiajaliste välislaenude ja reservide suhe. Lisaks sellele Türgi poliitikud, kellele võib süüks panna nii inimõiguste rikkumist, Islami fundamentalismi kui ka korruptsiooni.

Kriisi vallandas ühe Türgi panga välismaal asuva filiaali pankrotistumine. Hoiustajad tormasid oma raha välja võtma, pannes löögi alla ka teised kahtlase laenuportfelliga pangad. Väliskapital hakkas riigist välja voolama, sest kardeti, et kohalikud pangad on palju ebakompetentsemad kui väliselt näha.

Esmalt püüdis Türgi keskpank nõrku pankasid turgutada, kuid see ainult kiirendas hoiuste väljavõtmist ja vähendas välisvaluutareserve. Mõne päevaga sai võimudele selgeks, et nii jätkates kordaksid nad Indoneesia viga, mis 1997. aastal püüdis samamoodi päästa halbu pankasid.

Vastutasuks abi eest nõudis IMF Türgilt radikaalse majandusprogrammi ellurakendamist. Eesmärgiks seati vahetuskursi säilitamine, inflatsiooni ohjeldamine, rangete fiskaaleesmärkide täitmine, piirangute seadmine raha juurdetrükkimisele ja pangandusreformi läbiviimine.

Uskumatu, kuid tõsi. IMF otsustas jätta intressimäärad vabaks ja nõustus ühe panga moratooriumi alla asetamisega. Intressimäärad sööstsid raketina taevasse, kuid ainult mõneks päevaks. Peale intresside langemist voolas peaaegu kaks miljardit dollarit riiki tagasi. IMFi rangete normatiivide täitmine on vajalik ka tulevikus.

Inflatsioon on pea-aegu kontrolli all, ehkki intressimäärad on kõrgel ja fiskaalmeetmed vähendavad majanduskasvu. IMFi programm võib ka kiirendada Turk Telecomi erastamist ja Türgi ning Euroopa Liidu ühinemist.

Siiski on vara veel rõõmustada. Offshore-pangad, kellel on Türgis ärihuvid võivad hakata oma riske vähendama ja viia riigist välja hulga suuremad summad kui IMFi laenuraha kokku. Kõrged intressimäärad suurendavad omakorda riigi välisvõlga ja nõrgendavad pangandussüsteemi.

Huvitav on see, et IMF, Föderaalreserv ning Saksa ja teiste juhtivate riikide keskpankurid on viimasel ajal hakanud kahtlema kõiges, mis seondub fikseeritud vahetuskursiga. IMFi murelaps on praegu ka Argentiina kui värskeim näide fikseeritud vahetuskursiga riigist, millel on nüüd tekkinud probleemid. Türgis ei nõudnud IMF vahetuskursi devalveerimist, sest sai aru, et tegemist oli pangandus-, mitte valuutaprobleemiga ja et vahetuskurss ei suuda lahendada kõiki probleeme. Devalveerimine oleks ainult õhutanud inflatsiooni, vallandades uue kriisi riigis kus kauplustes on hindade operatiivseks muutmiseks elektroonilised hinnasildid.

Seda, kas IMFi kriisiabile on alternatiive on arutatud juba 1997. aasta Aasia kriisist. Seni on oponendid nõustunud väitega, et ebamugavus, mida tekitavad IMFi meetmed on palju väiksem ebamugavusest, mis seondub kapitalipiirangute, vahetuskursi languse ja panganduse kollapsiga.

Kui IMF oleks jäänud hüüdja hääleks kõrbes, oleks Türgi pidanud kehtestama ranged piirangud kapitali liikumisele. See oleks maailmamajanduse huvides olnud ebasoovitav areng. Türgi otsustas seekord riskida ja õieti tegi. Võib öelda, et oleks võinud minna ka hullemini.

© Project Syndicate