Valitsev firma peab andmeid näitama

Teisipäeva, 2. jaanuari hommikul, kui turgu valitseva ettevõtte juht pole veel uusaastauimast ärgatagi jõudnud, on avalikkuse nõudjad juba kohal. ?Eilsest kehtib avaliku teabe seadus,? ütlevad nad. ?Lao nüüd välja kõik see, mida seni sahtlisse ja seifi peitsid!?

Võimalikud protestid lükatakse kohe tagasi. ?Teabevaldajad on kohustatud tagama juurdepääsu nende valduses olevale teabele,? ütleb seaduse tekst. ?Teabenõue täidetakse viivituseta, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul.?

Turuvalitsejad on tõesti sunnitud infot jagama, sest juba varem avalikeks sunnitud riigi- ja omavalitsusasutuste kõrval valgustatakse uuel aastal läbi ka ettevõtjad, kes on kaubaturul valitsevas seisundis.

Kes valitsevad täna Eesti kaubaturgu? Ei tea. Nimekirja turuvalitsejatest pole. Seega võib unest äratatud ettevõtte juht jultunud infonõudja ukselt tagasi saata, väites, et tema ettevõte turgu ei valitse.

Tagasitõrjutud teabenõudja võimaluseks on esitada järelepärimine konkurentsiametile, kellel ainsana Eestis on turuvalitsejaks tunnistamise õigus. Konkurentsiameti töötaja võtab ette konkurentsiseaduse ja loeb, et kaubaturu valitseja on ettevõtja, kellele kuulub kaubaturul vähemalt 40% käibest või kelle majanduslik positsioon võimaldab tal antud kaubaturul tegutseda arvestataval määral sõltumatult konkurentidest.

Konkurentsiameti osakonnajuhataja Anna Mazuri sõnutsi pole kellegi kaubaturu valitsejaks kuulutamine siiski mehaaniline tegevus, vaid iga üksikjuhtumit vaadeldakse eraldi. ?40 protsenti omamine kaubaturust pole mingi absoluutne näitaja,? sõnas Mazur.

Ka kinnitas Mazur, et nad ei hakka kaubaturu valitsejaks tunnistamist eraldi teenusena käsitlema. Seni (aastatel 1993?1999) on menetletud 118 kaubaturu valitsejatega seotud juhtumit ja turu-uuringut.

Kaubaturu valitseja kindlakstegemist raskendab seegi, et kohalikel omavalitsustel pole alati selget ülevaadet, mida tähendab kaubaturu valitsemine, eri- või ainuõigus ja loomulik monopol. Konkurentsiameti küsitlusele vastates peeti loomuliku monopoli esindajaks ka perearsti, hambaarsti, lillede ning loomakasvatussaaduste müüjat. Loomulikuks monopoliks on nimetatud isegi sauna.

Saun loomulik monopol ilmselt pole, küll aga võib olla kaubaturgu valitsev ettevõte, kui teist sauna lähiümbruses ehk kohalikul kaubaturul pole. Konkurentsiseaduse järgi on kaubaturg hinna, kvaliteedi, tehniliste omaduste, realiseerimis- ja kasutustingimuste, tarbimis- ja muude omaduste poolest ostja seisukohalt omavahel asendatavate kaupade käibimise ala kogu Eesti territooriumil või selle osal. Kui suur see Eesti osa on, seadus ei määra.

Anna Mazuri kinnitusel võib turgu valitsevaks ettevõtteks olla ka külakauplus, tingimusel et külas tõsiseltvõetavat konkurenti ei tegutse. Niisuguseks kaupluseks on näiteks Harju maakonnas Väänas tegutsev Vääna Ühistalu kauplus, sest lähimad esmatarbekaupade kauplused jäävad kilomeetrite kaugusele.

Vääna Ühistalu peremees Jaak Vunn tunnistab konkurentsitut tegutsemist Väänas ja avaliku teabe seaduse täitmises probleeme ei näe. ?Hinnakujundus on meil arvutis. Kui keegi tahab, võime talle sealt vastava rea ka välja otsida,? lubas ta. ?Ainult seni pole keegi hinnakujunduse vastu huvi tundnud. Ühed lihtsalt nendivad, et nii kallis, teised, et nii odav.?

Vunn ei karda ka seda, et turgu uuriv konkurent avaliku teabe seadust kurjasti kasutab. ?Meil on siin ju konkurente olnud,? ütles Vunn. ?Alles sellest suvest tegutseme siin üksinda.? Küll võib mujal ja muude ettevõtete puhul juhtuda, et seaduse jõustudes hakkavad turuvalitsejate hinnakujundust uurima eelkõige konkurendid, mitte tarbijad ega ajakirjanikud.

Avaliku teabe seaduse koostajad näevad selle eesmärki siiski mitte kohaliku kaupluse või juuksuritöökoja ahistamises, vaid kogu Eesti kaubaturgu valitsevate ettevõtete ohjamises. ?Kõige klassikalisem näide on siin Eesti Energia,? sõnas seaduse autor, meediaärimees Rein Lang.

Päris üheselt pole seaduses kirjas ka see, milliseid dokumente turuvalitsejal avalikustada tuleb. Seadus käsib seda teha teabe osas, mis puudutab kaupade ja teenuste pakkumise tingimusi, hindu ja nende muudatusi. Rein Langi sõnul tähendab see, et Eesti Energiaga lepingu sõlmimisel saab tulevane klient tutvuda dokumentidega, mis selgitavad ja põhjendavad lepingu tingimusi. Ka peab kliendil dokumentide põhjal selge olema, millest elektrienergia hind koosneb ja millega põhjendatakse hinna või energiamüügi tingimuste muutmist.

Eesti Energia pressiesindaja Kaie Saare sõnul käivad nad avaliku teabe seaduse mitme kriteeriumi alla, lisaks ohjavad nende hinnakujundust energiaturu inspektsioon ja ajakirjanduse pidev tähelepanu. ?Samas oleme äriühing ja äriühingule on lubatud ka mõned ärisaladused,? tõdes Kaie Saar. ?Seadus ei ütle midagi ju avalikustamisele kuuluvate nüansside kohta.?

Nii Eesti Energia kui teiste eri- või ainuõigust või loomulikku monopoli omavate ettevõtete kindlakstegemisega teabenõudjal palju vaeva näha ei tule. Neid ettevõtteid pole väga palju ja konkurentsiamet omab neist enam-vähem ammendavat ülevaadet.

Põhiliselt on tegemist kohalike vee- ja soojaettevõtetega, millele lisandub mõni üleriigiline monopol.

Veel võrdsustatakse teabevaldajaga mittetulundusühing, sihtasutus või äriühing, mille liige, asutaja või osaleja on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või avalik-õiguslik juriidiline isik.

Mitmed konkurentsiametile kaebuse esitanud ettevõtted on osutunud kaubaturu valitsejaks või tegutsevad turul ise ebaseaduslikult.

Selle aasta oktoobris laekusid konkurentsiametile ASi K-Võrgud kaebused selle kohta, nagu ehitaksid AS Starman ja AS STV ebaseaduslikult kaabelvõrke majades, mis on K-Võrkudele antud litsentsi alusel viimase opereerimisel.

K-Võrgud kaebas, et uued tulijad pakuvad madalamaid hindu ja on sellega loonud tingimused ebaterveks konkurentsiks Põhja-Tallinnas. Seetõttu tuleks Starmani ja STV tegevus selles piirkonnas lõpetada.

Paraku selgus, et K-Võrgud osutus turgu valitsevaks ettevõtteks, kuna müüs kaabellevi teenust enam kui 40%-le selles piirkonnas seda teenust ostvale kliendile. Ning kuna Starman ja STV turuvalitsejad polnud, võisid nad rahumeeli jätkata oma hinnapakkumisi ehk lubada kaabelleviteenust kahe kuu jooksul tasuta ja seejärel madalama hinnaga kui K-Võrgud. Konkurentsiseaduse kohaselt on kaupade põhjendamatu müük alla omahinna keelatud vaid turgu valitseva ettevõtte puhul.

Ootamatust küljest sai vastulöögi ka Jõhvis tegutsev OÜ Zet-Net, kes ei olnud rahul sellega, et Jõhvi linnavalitsus moodustas oma varade baasil osaühingu Jõhvi Veemajandus ning sõlmis sellega veeteenuste osutamise lepingu.

Rahulolematuseks polnud siiski põhjust, sest Jõhvi linnavalitsus sõlmis vastava lepingu enne ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniseaduse jõustumist ning ei andnud OÜ-le Jõhvi Veemajandus eri- või ainuõigust.

Konkurentsiameti järelepärimisest selgus hoopis, et OÜ Zet-Net on küll arvestatav veemüüja, kui tema tegevus on algusest peale ebaseaduslik, kuna tal puudus vee erikasutusluba.

Erikasutusluba nõutakse siis, kui vett kasutatakse rohkem kui 5 kuupmeetrit ööpäevas.