Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Miks Eesti inimene eelistab üha enam kodumaiseid kaupu?
Vaadake, võib ju eelistada värskeid austreid, mis Eestis maksavad mõnikümmend krooni tükk. Sellepärast nii kallid, et nad tuuakse kohale lennukiga.
Hinna poolest konkurentsivõimelised mujalt toodud toidukaubad vajavad siiski pikemat realiseerimisaega ja seda saavutatakse enamasti rohkemate ja vingemate säilitusainetega.
Teiseks, loogiliselt peaks olema vähe neid toidukaupu, mida mujalt sissetooduna saab siin müüa odavamalt kui kodumaiseid. Kui importtoit siiski on kodumaisest odavam, võib tekkida kahtlus, kas selle toore on ikka kvaliteetne.
Kolmandaks mõistetakse, et kodumaise kauba tarbimine annab tööd sõbrale, kooliharidust lastele ja pensioni vanale.
Me panime uurimuse küsitlusse vastusevariandid. Ja esikohale tuli kaks põhilist tegurit. Harjumuspärane maitse oli kõige domineerivam põhjus. Kui me teame, et on rahvuslikud köögid olemas, ja tunnistame, et on olemas nt Itaalia jne köögid, siis niisama võime rääkida ka Eesti köögist. Järgmine põhjus oli kauba odavus. Nii et selline majanduslik mõtlemine oli ka.
Oli ka patriootlikke vastuseid ? peame oluliseks Eesti ettevõtteid toetada, Eesti põllumajandust aidata. Aga need kaks olid domineerivad.
Nii et võib öelda, et eestlane on maitselisest küljest konservatiivne ja ka patriootlik. Ehk segu konservatismist ja patriotismist.
Kogu maailmas on tegelikult asi nii, et eelistatakse oma väljakujunenud maitseharjumusi. Nt naabrid soomlased: liha alal tean seda, et kui Soome astus Euroopa Liitu, tuli üks tugev Saksa firma väga tugevalt sisse, sai pool aastat turul olla ja oli sealt jälle väljas.
Teine asi ? mis on meid praegu väga ära ehmatanud ? igasugused haigused, hullu lehma taud jne, lisaks veel konservandid. Selge on ju, et konservantideta kuskilt kaugelt toodud toit ei seisa. Kodumaist me saame ilma konservandita toota ja müüa.
Samuti on meie kontrolli tase läinud päris korralikuks ? nii veterinaarkontroll kui ka tarbijakaitse, tervisekaitse. Need ametid on jalgu alla saamas ja neid hakatakse üha enam usaldama.
Ja tundes liha- ja toiduainetööstust üldse, ega sellist võltsi tegemist ametlikes, deklareeritud töötlevates firmades ei ole, töötatakse suhteliselt ausalt. On muidugi ikka veel põrandaaluseid firmasid, aga nende osakaal üha väheneb.
Maitseharjumused, kodune kontroll ja ka rahvustunne mängib rolli. Ka ise, kui poodi lähen ? kui on samaväärne kaup letil, võtan ikka eestimaise.