Ettevõtte tulumaks varjatud kujul

Jüri Kalda 15. jaanuar 2001, 00:00

Kindlasti on erisoodustuse maksustamise teema populaarsuse üks põhjuseid see, et erisoodustuse andmist ei ole inimlikult tegutseval äriühingul lihtne vältida ? järelikult tuleb paljudel ka maksu maksta.

Kuigi nime poolest tulumaks, ei olene maksukohustuse tekkimine sellest, kas firma teenib tulu või on tulemuseks kahjum, ega alati ka sellest, kas erisoodustusena käsitletav kulutus on ettevõtlusega otseselt seotud või mitte. Võib ka väita, et erisoodustuse maksustamisel on tegemist kaotatud ettevõtte tulumaksuga varjatud kujul.

Üldjuhul käsitletakse maksukohustuslasena isikut, kes saab maksustamisele kuuluvat tulu. Maksu tasumisel on levinud kaks võimalust: maksumaksja arvestab ja tasub oma maksu ise või peetakse temale makstavalt tasult maks juba eelnevalt kinni. Arenenud riikides järgitakse erisoodustuse maksustamisel loogilist põhimõtet ? erisoodustuse tegemisel tekib tulumaksukohustus erisoodustuse saajal. Eesti tulumaksuseaduses on sätestatud omapärane põhimõte: erinevalt muu saadud tulu maksustamisele inimese, s.o tulusaaja tuluna, peab erisoodustustega seoses tulumaksu tasuma mitte tulu saaja, vaid erisoodustuse andja. Nimelt tulumaksuseaduse (TMS) § 48 alusel maksab töötajale tehtud erisoodustuselt tulumaksu tööandja. Kuna saadud erisoodustust ei loeta inimese maksustatava tulu hulka, ei saa seda arvesse võtta ka keskmise palga, puhkusetasu ega näiteks ravikindlustuse hüvitise arvutamisel. Kindlasti on maksuametil tööandjalt lihtsam maksu koguda kui töötajalt ja kasutatav maksustamine on ka töötajale lihtsam.

Niisiis maksab tulumaksu tööandja, kes tegi töötajale erisoodustusi. TMSi tähenduses ei ole tööandjaks ainult töölepingulise suhte üks pool, vaid sellel mõistel on oluliselt laiem tähendus. Erisoodustuse andmisel võib tööandjaks olla residendist juriidiline või füüsiline isik, samuti riigi- või kohaliku omavalitsusüksuse asutus ning ka mitteresident, kellel on Eestis filiaal või mõni muu TMS §-s 7 defineeritud püsiv tegevuskoht. Tööandjaks on ka mitteresident, kellel on Eestis vaid töötajad.

Töötajaks, kellele antakse erisoodustusi, on nii töölepingu alusel töötav inimene, avalik teenistuja, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liige (selleks võib olla iga volitatud isik, kellel on vastava juriidilise isiku kohta käiva seaduse, ühingulepingu, põhikirja vm õigusakti alusel õigus osaleda juriidilise isiku tegevuse juhtimisel või mõne juhtorgani tegevuse kontrollimisel). Erisoodustuse saajaks loetakse ka selline füüsilisest isikust ettevõtja, kes müüb tööandjale kaupu või osutab teenuseid pikema aja jooksul kui kuus kuud. Järelikult eeldab selline määratlus pikaajalise lepingulise suhte olemasolu, mis aga ei tähenda, et lühiajalise teenistussuhte kestel antud soodustused jäävad maksustamata. Selliseid hüvesid on võimalik maksustada TMS § 49 alusel kui äripartnerile antud kingitust. Võrreldes erisoodustuse maksustamisega on kingituse maksustamine kingituse andjale siiski oluliselt soodsam, sest ei ole vaja tasuda sotsiaalmaksu.

Enne, kui asuda erisoodustuse hinda määrama, soovitan veenduda, kas konkreetsel juhul on tegemist erisoodustuse andmise või hoopis millegi muuga. Esmalt tuleks veenduda, et tehingus osalevad pooled on tööandja ja töötaja TMS § 48 tähenduses. Teiseks peaks veenduma ka selles, kas seaduses esitatud erisoodustuse definitsioonist lähtuvalt toimub ikka kauba, teenuse, rahaliselt hinnatava soodustuse või kingituse andmine või loonustasu maksmine. Erisoodustuseks saab lugeda sellist soodustust, mille saamise eelduseks on töösuhte olemasolu erisoodustuse andjaga. Näiteks kaupluse töötaja poolt aastalõpu soodusmüügil kauba ostmist ei saa kvalifitseerida erisoodustuse andmisena, sest see soodustus on kättesaadav kõigile ostjatele.

Kujukas näide on siinkohal ka kindlustuslepingu sõlmimine. Seaduse kohaselt on kindlustusmaksete tasumine erisoodustus, kui selline kohustus ei tulene seadusest. Kui aga tööandja kindlustab oma töötaja sellistel tingimustel, et kindlustusjuhtumi korral tekib hüvitise saamise õigus tööandjal (kuna lepingus on soodustatud isikuks märgitud tööandja), ei too selle lepingu alusel kindlustusmaksete tasumine kuidagi kaasa erisoodustuse andmist. Kuna kindlustusjuhtumi korral on hüvitise saajaks tööandja, ei ole võimalik täheldada mingi rahaliselt hinnatava soodustuse andmist töötajale ei kindlustuslepingu sõlmimisel ega ka hiljem hüvitise saamisel. Kirjeldatud tehingu tagajärjel võib erisoodustuse andmine tekkida aga siis, kui tööandja hüvitab saadud kindlustushüvitise abil töötajale tekkinud õnnetuse kahjud. Seejuures tuleb ka silmas pidada tingimust, et TMS § 13 lg 3 alusel ei loeta inimese maksustatava tulu hulka tööandja poolt tehtud kulutusi töötaja või teenistuja tööõnnetuse või kutsehaiguse tagajärjel saadud tervisekahjustuse ravi peale. Järelikult ei saa kirjeldatud tööandja tegevust ka erisoodustuseks lugeda ega maksustada.

Järgnevalt on soovitav kindlaks teha, kas konkreetne kulutus tehti tööandja või töötaja huvides. Ei saa ju erisoodustuseks lugeda sellist tööandja kulutust, millest küll töötaja otsest kasu saab, aga mis tegelikult tehakse selleks, et töötaja saaks temale pandud tööülesandeid täita. Näiteks kui raamatupidaja saadetakse arvutikoolitusele, et ta õpiks kasutama arvutit ja uut tarkvara, täiendab töötaja oma oskusi tööandja kulul. Siiski ei ole tegemist erisoodustuse andmisega, sest tööandjale on seoses uue arvestussüsteemi rakendamisega vaja oma töötajat õpetada seda süsteemi kasutama.

Erisoodustuste loetelus (TMS § 48 lg 4) kirjeldatud sõiduki omamine või valdamine tööandja poolt ei too automaatselt kaasa erisoodustuse andmist. Seaduse kohaselt on erisoodustuseks vaid auto tegelik kasutamine töötaja poolt isiklikes vm tööandja ettevõtlusega mitteseotud huvides. Võimalike arusaamatuste vältimiseks ja kindlasti ka firma sisekontrolli vajadustest lähtudes peaks iga tööandja kehtestama oma sõidukite kasutamise ja hoidmise korra, sätestades ka tingimused, kas ja kellel on õigus tööandja autot erasõitudeks kasutada ning kuidas auto kasutamine dokumenteeritakse. Kui näiteks töölepingus või muus dokumendis on kokku lepitud, et töötajal on õigus tööandja autot tööst vabal ajal kasutada, sh sellega koju ja tööle sõita, on arusaadavalt tegemist erisoodustuse andmisega. Maksuvaidluse võib põhjustada ka selline mõistlik kokkulepe, et töötaja annab tööandjale auto hoidmiseks oma koduse garaa?i ja sel viisil autot garaa?i viies saab ta ka end töölt koju sõidutada. Eeldades, et töötaja garaa?i kasutamise eest tasu ei saa, on tööandjal sellest kokkuleppest ilmselt suurem kasu kui töötajal.

Kui erisoodustuseks on tööandja sõiduauto tasuta või soodushinnaga kasutada andmine, loetakse erisoodustuse hinnaks 500 krooni kuus iga sõiduauto kohta. Järelikult tasub tööandja oma sõiduauto töötajale kasutada andmise eest lisaks autokuludele tulumaksu (500 ×26/74) 176 kr ja sotsiaalmaksu ((500+176)×33%) 223 kr, kokku seega 399 krooni kuus iga erasõitudeks kasutatud auto eest. Seejuures ei olene erisoodustuse väärtus tööandja poolt seoses auto kasutamisega tegelikult tekkinud kulutuste suurusest ega sellest, kui kaua töötaja seda autot kuu jooksul kasutas. Ka siis, kui kuu jooksul kasutab ühte autot mitu inimest, on selle erisoodustuse maksustatav väärtus kokku ainult 500 krooni.

Töölähetuse kulude hüvitamisel töötajale või juriidilise isiku juhatuse liikmele on maksuvaba tegelik sõidukulu sõidupileti alusel. Valitsuse vastava määruse alusel hüvitatakse lähetatud töötajale sõidukulu lähetuskohta ja tagasi. Sageli arvestavad raamatupidajad sõidukuluna ainult kas laeva või lennukipileti maksumuse.

Tegelikult ei sõideta üldjuhul töölähetusse välismaa lennujaama või sadamasse, vaid ikka äripartneri juurde, kelle asukoht võib lennujaamast asuda küllaltki kaugel. On loomulik, et ka selle vahemaa läbimiseks tehtud sõidukulu on kulu lähetuskohta ja tagasi. Järelikult ei ole mõistlik lähetuse korraldusse ja aruandesse märkida lähetuse sihtkohaks näiteks Moskva või Amsterdam, vaid konkreetse äripartneri asukoht selles linnas või regioonis.

Välisriiki sõitmisel peab tööandja hüvitama lähetatud töötajale ka tervisekindlustuse ja viisa vormistamise kulud. Ka nimetatud hüvitusi ei loeta töötajale antud erisoodustuseks. Sageli on mõne riigi saatkonnast võimatu saada arvet viisateenuse maksumuse kohta. Ka valitsuse määruses on sellega arvestatud, sest need kulud hüvitatakse töötajale viisakoopia ja lõivu tasumist kinnitava dokumendi alusel.

Kindlustuspreemia hüvitamiseks on vaja raamatupidajale esitada aga kindlustuspoliisi koopia ja kindlustuspreemia tasumist tõendav kviitung või maksekorraldus.

Päevaraha loetakse erisoodustuseks summas, mis ületab:

a) ühepäevasel lähetusel Eestis 50 kr ja välislähetusel 350 kr;

b) mitmepäevasel Eesti-sisesel lähetusel 80 kr päevas ja välislähetusel 500 kr päevas;

c) 350 kr, kui lähetatu töö tulenevalt töölepingus sätestatud töö laadist on seotud ringsõitudega, millega kaasneb ööbimine väljaspool elukohta (nt kaugsõiduautojuhid).

Valitsuse määruse kohaselt loetakse töölähetuseks töötaja lähetamine tööandja asukohast väljapoole. Järelikult ei kuulu selle mõiste alla näiteks välismaal elava juhatuse liikme saabumine Eestisse ja seega on sellise visiidi eest makstav päevaraha või hüvitis sõidupileti eest erisoodustuseks kogu ulatuses.

Kulu hüvitamiseks peab töötaja esitama tööandjale alati kulu tegemist tõendava dokumendi, näiteks kviitungi, maksekorralduse või arve, millel on märge teenuse eest tasumise kohta. Ainult lähetuse päevaraha hüvitatakse töötajale vaid tööandja vastava korralduse alusel.

Olulise muudatusena loetakse alates 2001. a algusest erisoodustuseks ka töötaja tasemekoolituse või vabaharidusliku koolituse kulude katmine. Tulumaksuseaduses on nende mõistete defineerimiseks viidatud täiskasvanute koolituse seaduse 3 §-le. Osundatud seaduse kohaselt võimaldab tasemekoolitus omandada põhi-, kesk- või kõrghariduse ja taotleda ka akadeemilist kraadi. Tasemekoolituse läbimist tõendab tunnistus, diplom või akadeemiline kraad. Samas vabahariduslik koolitus võimaldab isiksuse, tema loovuse, annete, initsiatiivi ja sotsiaalse vastutustunde arengut ning elus vajalike teadmiste, oskuste ja võimete lisandumist.

Erinevat liiki tööalased seminarid ja koolitused on jäänud seni veel erisoodustuse mõiste alt välja.

Lisaks töötajale tehtud erisoodustusele loetakse erisoodustuseks ja maksustatakse ka need hüved, mida tööandja annab töötaja abikaasale, vanemale või lapsele. Seega on erisoodustuse saajate ring täpselt piiritletud. Kui näiteks soodustuse saab töötaja elukaaslane, kellega ei ole abielu sõlmitud, ei saa seda lugeda erisoodustuse tegemiseks tulumaksuseaduse tähenduses.

Kui töötajal on elukaaslasega laps, on ka sellele lapsele tehtud soodustus siiski erisoodustus. Töötaja elukaaslasele antud hüved, mida ei saa käsitleda erisoodustusena, ei ole siiski maksuvabad, vaid need maksustatakse TMS § 49 alusel kingitusena.

Oluline erinevus on siin selles, et võrreldes erisoodustuste maksustamisega ei pea tööandja kingituste väärtuselt sotsiaalmaksu tasuma.

Tulumaksuseaduse kohaselt peab erisoodustuse andja tasuma erisoodustuse andmisel tulumaksu 26/74 erisoodustuse väärtuselt. Lisaks tulumaksule peab tasuma ka 33% sotsiaalmaksu. Sotsiaalmaksuga maksustatakse nii erisoodustuse väärtus kui ka sellelt arvutatud tulumaksu summa. Arvutatud maksud deklareeritakse maksudeklaratsioonil TSD ja selle lisas 4.

Käibemaksuseaduse § 3 alusel loetakse käibeks kauba või teenuste müüki ja vahetamist, aga ka tasuta võõrandamist. Samas loetakse käibeks ka kaupade andmine ja teenuste osutamine töötajatele töötasu vm väljamakse katteks juhul, kui tööandja on nende kaupade ja teenuste soetamisel makstud käibemaksu eelnevalt maha arvanud. Eelnevate sätete alusel saab ka erisoodustuse tegemist lugeda erisoodustuse andja käibeks.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:05
Otsi:

Ava täpsem otsing