Kas riigikogu koosseisu tuleb vähendada?

Riigiaparaat, sh parlament, tema allüksused ja teenindavad all-asutused ei eksisteeri eesmärgina iseeneses, vaid oluliste ühiskondlike funktsioonide täitmiseks. Mis puudutab riigikogu, siis kordan imelihtsat tõde ? pole parlamenti, pole demokraatiat. Ühe diktaatori või roomaliku triumviraadi ülalpidamine võib olla otsese kulu mõttes odavam kui sajakonna saadiku ülalpidamine, aga kas me tahame elada sellises riigis?

Riigiaparaadi odavdamine ning koosseisude vähendamine ei ole ega saa olla eesmärk omaette ega isegi uhkuseasi iga hinna eest. Parlamendile tehtavatel kulutustel on ka teatavad eripärad. Parlament on kõrgem seadusandlik kogu, kuid samas peab ta esindama elanikkonda ennast ? seega esinduskogu. (ÄP 16.02.2000)

Optimaalne oleks n-ö kahefaasiline (mitte kahekojaline) parlament ? alaliselt on tööl ca 30 inimest. Siis oleks kaetud komisjonide esimehed-aseesimehed ja fraktsioonide esimehed. Riigikogu võiks jääda 101-liikmeliseks, aga ülejäänud 70 võiks olla inimesed, kes käivad kord kvartalis nädalasel sessioonil otsuseid vastu võtmas. St nad võiksid teha ka midagi muud ? ettevõtjad, kultuuritegelased, poliitikud, vallavanemad.

See tähendaks, et kohalik rahvas valiks oma autoriteedi Tallinna neli korda aastas nädalaks ajaks seadusi vastu võtma. Sel juhul oleks seadused ja riigikogu vahetult seotud valijatega. Igapäevaseks tööks 101 inimest seal pidada on liigne luksus. 30 professionaali, pluss 70 professionaalse Toompeal istuja asemel 70 kõrgprofessionaali muudel aladel. Viimased ei saaks riigikogu palka, vaid selle nädala eest mingit päevaraha. See oleks hea esinduskogu.

Teoreetikud on välja pakkunud valemi ? kuupjuur valijaskonnast. Selle järgi võttes on Eesti riigikogu nagu õpikust maha kirjutatud. Samas ta tundub kuidagi liiga suur. Ainult et kuhu tõmmata piir? Kui 1933.?34. oli põhiseaduse muutmine, siis ta jäi 50 peale. Võib-olla 50 on natuke vähe. Aga samas ? ka rahvast tuleb rahustada. Ja selleks oleks võib-olla mingisugusel hetkel otstarbekas parlamendi koosseisu vähendada. Võiks mõtelda, et rahva rahustamiseks korra kümnendis võtta kümmekond inimest vähemaks. Otsuse langetamine ei tohiks väga raske olla. Enne aga tuleks diskussioon käima lükata.

Seadusandlikult ärev aeg hakkab samuti mööda saama. Esimesed paar aastat oli töökoormus väga suur. Aga nüüd ei ole tempo enam 200 seadust aastas. Ja välja sõelunud on ka need, kes ikkagi on poliitikud. Parlamenti satub alati väga juhuslikku seltskonda. Mida väiksem on kogu, seda väiksem on ka juhusliku seltskonna osatähtsus. Et ta täiesti ära kaob, ei tasu muidugi loota.